Täpsemalt tekkis siis Flashil mõte oma kodukandis korraldataval öisel seiklusel osaleda. Mart oli kohe nõus, kolmandat oli vaja.

Flash: “mis arvad? Tuled?”
Mina: “Noooh… ma ei tea, mida seal teha vaja on?”
Flash: “No vaata xdream.ee pealt. No tead küll – ratas, jooks, kanuu… ahjaa rulluisutamine ka”
Mina: “Ok, nooh, joosta ei jaksa, kanuuga sõitnud pole, rullikaid mul polegi…”
Flash: “vahet pole, lähme ikka, lahe on”
Mina: “No ok.. teeme ära”

Umbes selline dialoog leidis siis aset nädalajagu varem. Aga kõigest siis järjekorras.

Stardieelne sagin oli tavaline, muretsesime kas ikka kõik asjad olemas. Selgus, et pidi autost veel pastakaid sebima, lambid, rullikad, rattad, tossud/rattakingad – tshekitud. Veeremine Kostivere kooli juurde, registratuuritoimingud ja võiski mandrossimine alata, sest stardini oli veel mõnikümmend minutit aega. FB pildid jms jutud korraldatud, saime loa stardikoridori sisenemiseks. Pisut kannatust ning saabuski hetk, mil võisime avada oma kaardipaki ning asuda esimese ülesande kallale. Kogu see stardisagin ja tuntav ajuderagistamine segas mind siiski nii palju, et jäi minust see ülesanne Flashi pusida. Peale mõnekümneminutilist pusimist sai vahepeal tutvutud kaardiga ning tuvastasin kiirelt esimese vahetusala. Flash oli saamas ka ülesandega ühelepoole ning asusime teele. Ootamas oli jooksuetapp, vahetusalaga pisut üle 3km stardist.

Jooksuetapi algus hakkas aga vaikselt välja näitama, kuhu me tegelikult sattunud olime. Flash tegi täpse maandumise turbakraavis (sealt ka meie selle ürituse koodnimi Flashile: Lauka-Mell) ning kaotasin ka ise kohe kontrolli ühe tossu üle. Ühesõnaga hakkas juhtuma. Siiski oli algus sedavõrd tihedalt osalejatega kaetud, et esimesed punktid sai suhteliselt kollektiivselt suure tunglemise saatel võetud. Edasi aga olin hädas oma jalast eemalduda tahtva tossuga ning jooksmisest ei tulnud suurt miskit välja. Ega ma tegelikult pikalt jaksa joosta ka. Jooksuetapist sai lonkimise etapp. Mida punkt edasi, seda vaiksemaks meie ümber metsas jäi. Pimedus võttis maad ning aeg-ajalt oli näha eredaid lambikesi eemal võsas ringi silkamas. 6. punkti peale minnes kohtusime tegelastega, kes uurisid, kuhu me läheme. Kuuldes juttu 6. punktist imestasid, et miks me siis ometi selles suunas liigume… Algne arvamus oli, et käib kerge konkurentide desinformeerimine oma kasuks, kuid hiljem kellegi blogi lugedes (otsi viidet 100kg meeste kohta :), ma ei ole küll 100% kindel, et jutt meist käib, kuid naljakas lugemine on see igal juhul) võis aimata, et küsijad olid oma teadaolevast kursist pisut teise nurga all. Ühesõnaga – mets oli pime, nõgesed üle pea, võsa tihe ja lambid tegelikult kordi sitemad, kui teistel osalejatel. Toss ka muidugi katki ega seisa jalas. Jäid veel kaugeimad punktid sellel etapil. Korralik rännak vajuval maal, mis pimedas tundus eriti sürr. Kusjuures vajuval maal väga mahti seista ega koosolekut pidada ei olnud – Flash kippus raskeima meeskonnaliikmena pinda ära kaotama jalge alt 😀 Ka viimased punktid võetud, lonkisime tagasi vahetusalasse. Nägime viimaseid lahkujaid ning meist jäi sinna veel 2 komplekti rattaid. Ilmselt olime üleeelviimased sel hetkel.

Edasi oli vaja võtta üks fotopunkt, mille leidmisega väga raskusi ei tekkinud, kuna taevas oli mingi kuma ning kaardilt teed vaadates ka palju variante ei olnud, kus see koht olla võis. Edasi karjääri kanuutamise vahetusalasse. Tegelikult ongi mõistlik oma esimene kanuusõit teha pimedas Xdreami ürituse raames, muidu ehk ei oleks piisavalt adrenaliinirikas see elamus. Karjääris avanev pilt oli tegelikult jube lahe. Osa rahvast jookseb mööda madalamat osa tõepoolest justkui jumalapojad mööda vett, täies valguses kanuumeeskonnad sagivad siia-sinna… kell oli vist mingi 2 öösel. Vesi oli nii soe, et käsi oleks justkui vannivette sattunud. Aga sättisime siis ka enda ristleja vette. Flash ja Mart oleks tänu minule esimese karjäärisupluse teinud 😀 Suure vandumise saatel suutsin selle intsidendi siiski ära hoida ja kobisin ka ise pardale. Olin esimese punktini nii krampis, et istumine raiskas rohkem jaksu, kui aerutamine. Flash veel arutas, et vabastaks mind kiirelt sellest krambist, et keeraks kogu krempli korra külili ära. Pikk dialoog teemal vesi, hirmud, poolpidused telefoni kotid, mis vett ei pea jne… sõit jätkus siiski enam-vähem tänu roolimees Mardi hoogsale aerutamisele. Ca 2 tunnise seilamise järel oli aeg taas maabuda nig asuda järjekordsele jooksuetapile, mis algaski kahlamisega vahetusalast üle kiviläbu ja läbi vee kanuuliikluse vahelt läbi mööda madalamat osa. Noppisime oma punktid ning avastasime rullialasse jõudmise kontrollaja tingimuse legendist… Tunnistan ausalt, et see üllatus tegi mu tuju kohe päris heaks, sest mul oli ikka kett päris korralikult maas ning meil oli alles pea pool rajast läbitud. Otsustasime siiski minna jooksuetapilt rattaselga ning vaadata, mis kohtunik rullialas räägib.

Vahepeal tuli jooksuetapil ka kahlata järjekordselt kuskilt “madalamast kohast” läbi ja ka see ei möödunud viperusteta. Ma taipasin õnneks oma telefoni hammaste vahele võtta, sest eeldatud vööni sügavus kippus kohati sinna kaelani ikka minema. Tänu sellele, et sai muidugi põhjast mööda astutud. Mardi veekindlast kotist tuli aga pärast telefon koos veega välja valada.

Rattaetapp möödus mu jaoks üsna vaikselt Flashi ja Mardi taga loksudes. Punktide leidmisega probleeme ei olnud, Flash arvas suht täpselt asukohad ära. Rullitamise vahetusalas kuulsimegi kohtunikult, et olime jäänud niigi pikendatud kontrollaja aknast oma tunniga hiljaks. Nooh… mis seals ikka. Mõnes mõttes hea tunne, et kogu see asi sai nüüd punkti ja kohe saab magama. Teisalt jäi siiski kripeldama, et tegemata jäi sisuliselt Kroodi kolmapäevaku osa rajast, Ülgase koobastes seiklemine, elektrijaama juures möllamine jne… Aga mõeldes, et ma rulluiskudega ka elu sees sõitnud pole – jällegi mõistlik üritus harjutamiseks mis?

Veeresime tagasi, et kooli juures oma andurid ära anda ning kerge hommikueine teha.

Tagantjärgi tarkus hetkel alles koguneb nii seiklusliku strateegia kohalt, kui ka isiklike kogemuste pealt kokkuvõtteid tehes. Rada käis meist kõigist (minust ehk isegi kõige rohkem) üsna suure kaarega üle. Kõvad tegijad ikka, kes selle lõpuni tegid. Tulemuste järgi me siiski kõige viimasteks ei jäänud, 5 meeskonda jäi veel tahapoole.

Pühapäeva hommikul oli mu vastus järgmise etapi kohta kindel ei. Täna on see järgmise e. Haapsalu etapi kohta samamoodi ei, kuid enam ei välista mõnel veel järgmisel osalemist. A-rada oleks ehk liiga suur amps, prooviks mingit kergemat natuke…

Xdreami meeskond on teinud ürituse kohta ka ägeda video:

Selline see seiklus siis oli.

Seiklemas käisid:

Meelis Välk (Flash aka Lauka-Mell)

Mart Kaseväli (Aquapaki Mart)

Tõnu Tuisk (Tossu-Tõnn)