Esimene emotsioon tekkis Saku100-ga päevast kui kuulutati välja toimumispäev. Siis juba mõtted liikusid „#tahansõitasaku100#“.

Mida päev lähemale 9.maile, seda ärevamaks tunne läks. Paar päeva enne Saku100 ei saanud rahulikult enam magada, sest unes sai sõidetud Saku100 rada kordi ja kordi läbi.

Kätte jõudis Saku100 päev. Hommikul liikusid mõtted, „mitu ringi sõita?“. Soov oli juba eelmine aasta sõita kõik 6 ringi. Otsustasin, et sõidan nii palju kui vaja, kuna järgmisel päeval vaja minna teisele võistlusele. 10 minutit enne starti olin juba stardikoridoris. Pulss aina tõusis ja tõusis. Minut enne stardipauku oli mul pulss 120 lööki. Normaalne oleks 80-90 lööki. Kuna startisin suhteliselt eest, kulges esimene ring kiirelt ja ilma seisakuteta. Minust kiiremad lasin ilusti mööda.

Teine ring oli juba pisut aeglasem kui esimene, kuna pikk päev ees, hoidsin teadlikult end tagasi. Peale kolmandat ringi oli kõht tühjaks läinud ja tuli teha pikem paus puhvetis. Maitsesin ära kõik, mida puhvet pakkus.

Siinkohal tahan eriliselt tänada puhveti naiskonda, kes panid kõik sõitjad ennast eriliselt tundma, kuna nad suutsid kõigiga korraga tegeleda, alustades banaani suhu panemisega kuni positiivsete emotsioonidega ülekallamiseni. Ilmselt saime sõitmiseks energiat rohkem nendelt neidudelt kui toidust. Neljandale ja viiendale ringile minek oli kõige raskem. Keha oli juba selleks ajaks väsinud. Aga kui sa vähegi selle kõvahäälse puhvetinaise kuuldes ütlesid, tulid naised ja tõstsid su rattale ja lükkasid hoo sisse ja sa ei saand isegi veel aru kui sa olid jälle järgmisele ringile läinud, kuigi mõttes oli tugevalt „nüüd küll aitab“.

Viiendale ringile minnes olin hommikuse otsuse peast visanud. Olin selgeks saanud, et järgmisel päeval ei tule teisest võistlusest midagi välja. Kuna ilm oli ilus, päike paistis, vahepeal oli lausa palav, rada kuiv ja kiire, siis teist sellist võimalust nii pea ei pruugi tulla, et läbida Saku100 täielikult. Seega viiendale ringile läksin mõtetega juba, et sõidan kuus ringi. Ja nii saigi kuuendalt ringilt tuldud ja läbitud kõik kilomeetrid, mida Saku100 pakub.

Saku100 on hoopis teisest puust üritus kui teised massiüritused. Saku100 meeldibki mulle sellepärast , et kohale tulevad võistlejad, kes naudivad iga sentimeetrit, mida Saku mets pakub ega virise. Kui rajal keegi mööda soovib, leitakse sobiv koht ja viisakalt tänades möödutakse teineteisest. Keegi ei rabista ega pressi, ei karju, ei mölise. Rada iseenesest oli hästi vaheldusrikas. Raskemad ja kiired singlid käisid vaheldumisi, mis tegi sõidu nauditavaks. Sel aastal oli esimest korda rajal „Kana liinid“. Kiidusõnad rajameistrile Asko Nurmile, kes teeb iga aasta uusi vigureid rajale, et oleks huvitavam kui eelmine aasta. Ei jõua ära oodata, mida Asko uuel aastal välja mõtleb 🙂

Selle aasta sõidu tegin endale ja teistele huvitavamaks. Sai suure suuga lubatud kevadel tüdrukutele, et tulen sõidan Saku100 seeliku ja patsidega. Kuna eelmine aasta sai õmmeldud spetsiaalne seelik sellisteks üritusteks, siis tuli aint selga tõmmata, patsid punuda ja rajale. Rajal sai meestelt palju kiidusõnu seeliku kohta, mõni isegi kartis, et jään okstesse kinni seelikuga. Siin kohal ütleks, seelik ei takistanud mu sõitmist mitte kuidagi. Seelik oli sama uus peale sõitu kui hommikul kapist võttes. Suure üllatusena tuli eriauhinna võit mulle kostüümi eest. Auhinnaks oli ilus porteri pokaal ja Saku100 buff. Olen selle buffi üle üliõnnelik ja kannan uhkusega. Üks porteri pokaal on mul juba eelmisest aastast olemas. Nüüd saab porteri pokaale kokku kõlistada.

Lõpetuseks kniks ja suur aplaus korraldajatele Porter Racing tiimile. Te korraldate aasta ühte ärevamat ja ägedamat üritust, kus saab alati palju positiivseid emotsioone ja seljavalu 🙂 Hoolimata seljavalust, ootan juba uut Saku100 sõitu.