Sedapuhku sain Jõelähtme maratonil üle hulga aja tunda nii korralduse kui osalusrõõmu ja näha maratoni mõlemalt poolt eesriiet.

Nädalavahetusele tagasi vaadates on positiivne, et suvi just laupäeval ära oli. Paljud puu varjus starti oodanud ratturid ei olnud sel hetkel ilmselt sama meelt, aga vaadates pühapäevast ilma, siis pole põhjust kurta. Ca 2 nädalat trimmerdamistrenni jm ÜKE-t aitasid sportlikku vormi lihvida, kuid kahjuks lahkus osa sellest vormist koos rehvirõhuga juba esimestel kilomeetritel kivisel jõekaldal. Jõudsin õnnetuid rehviparandajaid nähes mõelda, et mul on see lõik seni alati õnneks läinud, kui sillal tundsin, et ratta tagumine ots ujub. Enne Koila singlit lasin balloonitäie õhku sisse, aga piim ei lappinud ikkagi auku ära. Pumpasin juurde enne golfikeskust ja kolmandat korda peale Vana-Narva mnt ületust. Ei tahtnud enne Kotka mägesid sisekummi panna, kartes seda kividel lõhkuda. Vaatamata korduvatele möödumistele samadest tegelastest, olin selleks ajaks langenud mesikäppade sektori lõpuotsa, kus sõitmise asemel valdavalt longati rivisammu, aga vaatamata minu üleskutsetele, polnud kellelgi aega vaateid nautida. Kuna sõita ei saanud, siis lasin pilgul ringi käia ja nautisin merevaadet. Poole Kotka mägede peal tekkis veidi vabam ruum ja sain omas tempos minna, kuid Ülgase ringil istusin jälle teiste sabas. TP1-s lappasin sisekummi sisse ja sealt edasi oli lõbusam minek. Kroodi singlitel oli muidugi korralik järjekord, mis liikus siiski veidi kiiremini, kui ma pühapäeval samal lõigul linti maha võttes. K-750 kulges samamoodi rongis. Enne sinku lõppu astusid siiski rivi eest mõned mehed kõrvale ja edasi sai veidi kiiremini kulgeda.

Peale teistkordselt TP läbimist ootasid ees veidi laiemad rajad ja sain oma tempos sõita. Eriliselt ei kiirustanud, aga väga sirgu ka jalga ei lasknud. Jõesuu kolmapäevaku radadel peale ajavõtu mati ületust nägin vilksamisi paremalt matkasõitjaid tulemas ja jõudsin juba tülpinult mõelda, et nüüd peab veel nende taga ka passima. Õnneks oli tegu Viira pundiga, kes mõistis nii kõva tempot teha, et ma neid enam rajal ei näinud.

Kui kõik need päevad on puhunud hull tuul, siis metsast väljudes turbasele raiesmikule jõudes oli täiesti vaikne ja päike küpsetas nagu pannil. Täiesti kõrbe tunne oli ja jooki kulus mõnuga.

Kalevi-Liival jõudsin järgi suuremale ratturite pundile. Kahjuks hakkas parema jala tald just kõige magusama vajutamise koha pealt valutama ja pidin tasasematel lõikudel ühte jalga kasutama. Uuel Kaberla oja lõigul jõudsin järgi meie klubi Marekile, kes kontrollis tagant Mammu ja Jelena jõukatsumist. Üle Kaberneeme tee minnes kadus Jelena eest ja läksin talle järgi, ise ohutusse kaugusesse hoides. Tempo oli päris hea ja möödumise vajadust ei tekkinud. TP3-st pani Jelena ilma pilku pööramata mööda. Mina jäin sinna sõna otseses mõttes jalga puhkama ja head-paremat nosima. Lahkusin peale Mammu-Mareki tulekut ja peagi nägin kuidas Ubari tõusul Jelena ratta kallal urgitseb. Üks poolmaratoni mees oli tal aidanud just ketti parandada. Aitasin ka natuke käike paika sättida ja Mammu saabudes jätsin naised omavahele. Marek tuli mul tuules ja lasi nii kõva häälega tirri, et mul hakkas häbi. Selle peale koperdasin tuhatnelja Ubari laskumisest alla ja enam ma tagaajajaid rajal ei näinud.

Riiamäe singel oli sama mõnus kui kolmapäeval, varasemast mäletan, et tõusud olid raskemad. Kuna olin raja esimese poole singlitel kulgenud valdavalt vabakäigul, siis oli energiat veel varuks küll. TP peatus lasi valutaval jalal taastuda ja Kodasoo singleid vajutasin juba täie mõnuga. Päris pikalt sõitis minu ees üks noor Pärnu rattakooli poiss, kes hoidis minuga sama või kohati isegi kiiremat tempot. Lust oli vadata, kuidas järelkasv sõita oskab.

Peale Kodasoo TP-d on minu lemmikud rajalõigud, eriti Ruu singel. Seda lihtsalt ei saa aeglaselt sõita! Noppisin veel teel vedelevaid päikesekuivatatud rattureid nii palju kui sain ja andsin mõnuga minna. Peale Neeme tee ületust olid veel viimased „maasikad“ jäänud ja läbi ta oligi. Raske oli, aga päris tühjaks ei õnnestunud end sõita. Jätkus veel jõudu laagriplatsil asjade kokku korjamiseks ja hilisööni pidutsemiseks.

Enne sõitu tiirutasin haamriga ringi (panin noorterajale veel ühe noole) ja naljatasin, et peaks selle rajale kaasa võtma. Teiste muljeid lugedes tundub, et neid haamreid vedeles rajal hulgim, aga mina õnneks ühegagi pihta ei saanud. Kui oleks kohe algul saanud kiiremate tempos liikuda, mine tea kas siis oleks lõpuni vastu pidanud…

See oli asja üks pool. Teine vaatus oli pühapäeval kui pidime klubilistega rada maha võtma. Ei saaks öelda, et ma pole „teise päeva mees“, aga pühapäev oli küll päris raske ja seda mitte ainult vihmase ilma tõttu. Üle 2 tunni puhast sõiduaega (bruto aeg ilmselt 3,5-4 tundi) linte täis kott kõhu peal ja 6-7 noolt kaenlas ühe käega mudastel Kroodi singlitel sõitmine ei olnud just lihtsaim päev kontoris. Tunnistan, et panin nii mõnedki korrad jala maha ja mitte ainult lindi võtmiseks. Kellel laupäeval oli raske, siis teadke, et alati võib olla veel raskem J. Eriti raske oli sellise kandamiga peatuda, et maast geelipakke korjata. Loodan, et need pudenesid maha kogemata, mitte ei visatud sihilikult. Õhtuks olin läbi nagu käbi ja ega päris normaalseks pole saanud siiani. Suure pingutamisega suutsin esmaspäeval vajalikud tööasjad korda ajada, aga muus asjus olin täielik topis. Aga neid radu sõidaks küll varsti uuesti, niipea kui keha on taastunud.

Kuigi laupäeval rajalt naasnud zombid ei pruugi sellega esialgu nõustuda, siis maratonipäeva ilmaga vedas täielikult. Oli küll palav, aga oluliselt sõbralikum kui pühapäeval rada maha korjates. Muda oli pühapäeval Kroodil küll vähem kui Tbilisis, aga vaevalt, et ka kõige suuremad vihma armastajad oleks tahtnud sellise ilmaga kogu 86,5 km sõita.

Sõites võistlusolukorras mööda kõikidest kümneid „labidatunde“ nõudnud tõusudest-laskumistest, kilomeetrite jagu trimmerdatud sinkudest, sadadest nooltest ja lintidest ning kümnetest reguleerijatest, jõudis lõplikult kohale kui palju füüsilist tööd on kogu klubi sellesse võistlusesse panustanud. Sellele lisaks veel silmale nähtamatu töö kogu ürituse organiseerimisel, mida on raske kokku lugeda. Välgul peab ikka raudne tervis ja väga mõistlik pere olema, et sellise võistluse korraldamine „ära kannatada“.

Tavasõitja ilmselt ei pane pulss punases sõites seda tööd eriti tähele, vaid kirub rasket rada :). Õnneks on osalejate tagasiside olnud valdavalt positiivne ja see innustab meid veelgi rohkem pingutama, et pakkuda tõelistele rattafännidele tõelist maastikku. Eks need rajad leiavad ka õppeotstarbel kasutust ja aitavad paljudel sõiduoskust lihvida. Head meelt teeb see, et me ei ole läinud lihtsama vastupanu teed, vedades linti mööda asfladit-kruusa, kui see just ei ole ainuvõimalik ühendustee. Oleme jäänud tõeliste MTB gurmaanide vastu ausaks ja kaevanud raja kasvõi läbi mäe (nagu varasemast Kotka mägedes või seekordne uudis Sipelga bulvari tõus peale K-750-t).

Rajamärgistuse kohta ei osanud ise neid radu tundes küll midagi ette heita, aga võõrastel võis enduromeeste ja päästeameti sama värvi puna-valgeid linte silmates tõesti kerge segadus tekkida. Kroodilt sületäite kaupa nooli ja linte välja tassides tundus neid küll liiga palju olevat, aga näe – ikka eksisid päris mitmed ära. Enne Manniva tee laskumist nägin ise kuidas suur seltskond vaatamata otse noolele läks vasakule heinamaale püherdama. Ju siis ei suudetud uskuda, et Jõelähtme maratonil on kruusalõik sisse võetud :).