Singlikad on ka eelnevatel aastatel ühiseid rattamatku ette võtnud. Välisreisid on seni valdavalt viinud Mustale mäele (Montenegrosse). Sel aastal oli pealik Flash väga suure töö ära teinud ja kogu klubi võttis asja suuremalt ette. Flash oli teinud JRM kõrvalt ära tohutu töö, valmistades Bikemapis ette detailse 10-päevase marsruudi Alpides ja broneerinud kogu marsruudil hotellid, mis osutusid väga mõnusateks ööbimispaikadeks.

Matka seltskond oli sedakorda suurem kui varem. Lisaks bussiga rattad kohale vedanud Flashile ja Kotkale ka Mammu, Marek, Anneli, Triinu, Priit, Mari, Luiksid, Mart ja vahepeal oli lisabussiga abiks ka Pisike.

Stardipaik oli Bergamo hostelis 21. juuni hommikul ja eelnevaks õhtuks saabusid sinna riburada mööda kõik osalised kohale. Priit, Mari ja Meelis olid eelnevalt päeva veetnud Milaanos katedraali uudistades ja niisama tšillides.

Milano pildimaterjaliga saad tutvuda siin: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169782834227403953

1. päev 21.06.2015: Bergamo – Serina – Castione della Presolana

Kui saiad söödud (hosteli hommikusöök koosnes ainult valgetest kuklitest ja marmelaadist), rattad lahti pakitud ja ettevalmistused tehtud, alustasime oma reisi Bergamo vanalinna tuuriga. Algus kulges tõusvas joones ja üles mäkke jõudes tegime ka grupipildi. Võib öelda, et edasi kulgesid asjad mõnda aega allamäge. Vaevalt olime künkal asuvast vanalinnast alla laskunud ja linnast välja jõudnud, kui tuli esimene peatus. Selgus, et lihtsa jalasirutamise asemel oli põhjuseks Anneli rattal purunenud rehv. Peale tehnilist pausi hakkasid asjad jälle sõna otseses mõttes ülesmäge minema. Esimesed serpentiinid ja sealt avanevad vaated kutsusid ohjeldamatult pildistama. Kahjuks ei jätkunud seda rõõmu pikalt, sest üsna esimesel pausil väljus seljakotist koos banaanidega ka fotokas. Tegi seda täiesti ootamatult ja vales kohas. Tulemuseks üle 5 meetri õhulendu serpentiinist alla, saatjaks minu kolhoosi lehmakarjas veedetud lapsepõlve aastatest pärinev trükimusta mittekannatav sõnavara. Sellele vastav stenogramm oleks koosnenud mitmest A4 täiesti tärnidega täidetud tekstist, loodetavasti juuresolijate kõrvakuulmine on nüüdseks juba taastunud. Ettenägelikult olin kaasa võtnud terve kotitäie objektiive, aga pooleks lendas muidugi kõige uuem ja parem normaalsuum. Fotoka kere osutus ülimalt vastupidavaks. Peale mõranenud korpuse ja ära kukkunud AF/MF nupu muud kahju ei olnud ja kere toimis teise objektiiviga (mille sain mõni aeg hiljem bussist) edasi. Õnneks oli tegemist ainult maise vara ja rahalise kahjuga, mitte kellegi elu ega tervisega. Sellega oli ohver reisijumala altarile toodud ja edaspidi lootsin sekeldustest pääseda.

Esimeseks vallutuseks oli ca 1000 meetri kõrgusel olev Selvino külake. Sealt edasi Serinas tegime lõunapausi. Kohalikud restoranipidajad rõõmustasid igal pool, nähes kuni 12-pealist „karja“ sisse astumas. Küll aga ajasime teenindajatel juhtme kokku sooviga saada arve eraldi. Lõpuks hakkasime juba panuseid tegema selle peale, mida teenindaja meie arvelduseelistuste kohta kostab. 🙂

Peale lõunapausi jätkusid maalilised vaated ja ees ootas passo Zambla (1264 m) ja sealt mõnus laskumine alla Ponte Nossasse. Veel jäi teele kohalik laat Clusone’is ja õhtuks olimegi sihtpunktis Castione della Presolanas, kus majutusime kohaliku restorani peal asuvates tubades. Toad olid kohati nii kitsad, et kohver tuli koridoris lahti pakkida, aga aknast avanevad vaated mägedele olid pehmelt öeldes ilusad.

Peale kosutavat õhtusööki samas restoranis sai päeva lõppenuks lugeda. Kokku tuli 85,86 km, Polari andmetel 3072,6 tõusumeetrit, Bikemapi andmetel 1790 tõusumeetrit, puhas sõiduaeg 5 tundi 15 minutit. Tõusumeetrid on Polari GPS andmetel Google Mapsi järgi ja ei pruugi olla väga täpsed. Samas ka Bikemapis käsitsi tehtud marsruut ei pruugi alati arvestada kogu tõusu. Eks tõde on kusagil vahepeal. Sõiduaeg on minu kella järgi ja ei sisalda sadu pildistamise jm pause. Tegelik teel oldud aeg on sellest mitmeid tunde pikem.

Esimese päeva pildid leiad siit: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169803045506124241

2. päev 22.06.2015: Castione della Presolana – passo del Vivione (1827 m) – Ponte di Legno

Kui esimesel päeval ähvardas vihm (ainult ähvarduseks see õnneks ka jäi), siis teise päeva hommikul tervitas päike. Tee kulges mööda suusa- ja bobiradadega ääristatud mägedest. Peale kerget tõusu ja laskumist hakkas pikem tõus (üle 1100 tõusmeetri) passo del Vivionesse 1827 m peale. Serpentiinid tundusid lõputult keerutavat. Nende vahelt läksid kitsamad ja otseteed pakkuvad jalgrajad, mida korra ka proovisin rattaga võtta. Lõpuks tundus ikka mõistlikum teha pikem ring rahulikuma gradiendiga ja nautida võrratuid vaateid. Kui ei oleks pidanud pildistamiseks pause tegema, siis oleks ikka päris raske olnud. 🙂

Kuna oli Jansa sünnipäev, siis kogusime pundi passo del Vivione tipus kokku ja saatsime sünnipäevalapsele teele videotervituse. Edasi ajasime vatid selga, et saaks muretult nautida 60 km/h kiirusel laskudes puhuvat tuult. Õhtuks jõudsime Ponte di Legno nimelisse suusakuurorti, kus ootas ees vägagi luks hotel.

Teise päeva resultaat oli 86,18 km, 2979 tõusmeetrit Polari järgi (2280 Bikemapi järgi) ja sõiduaeg 5 tundi 42 minutit.

Teise päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169805531842769201

3. päev 23.06.2015: Ponte di Legno – passo Gavia (2652 m) – Bormio – passo dello Stelvio (2758 m) – Mals

Kui juba siiani olid mäed ja serpentiinid pannud vaimustunult ohkima, siis täna keerati võimsate vaadete nupp üsna maksimumi peale ja mul oli tükk tegemist, et kogu seda ilu ära ohkida ja üles pildistada. Rääkimata sellest, et kõige selle kõrval oli vaja võtta kaks HC kategooria tõusu. Sellist etappi ei panda naljalt ka proffide kalendrisse, aga amatöörid üldiselt virisevadki vähem ja saavad enam-vähem kõigega hakkama – lihtsalt aega kulub tiba rohkem.

Hommikused pilved hakkasid hajuma ja peagi avanesid lummavad vaated lumistele tippudele. Temperatuur keris üles kiiremini kui tõusumeetrid ja mäe varjulisel küljel kulgevad serpentiinilõigud olid puhtaks õnnistuseks. Tõusnurk oli väga karm, aga tõus ise selle eest pikk. 🙂 Kui olime päris pikalt juba rämedat tõusnurka talunud, tekkis teele märk, mis lubas 14% tõusu. Tohoh, mis see siis siiani oli!? Õnneks 14% osutus tiba leebemaks kui mõned senised nurgad. Igatahes tundsin heameelt, et vahetasin enne matka 2×10 vändad 3×10 ülekande vastu – gränni leidis siin tublisti kasutust. Eriti rasketel hetkedel ergutas meid lehmakellade kolin. Lehmakarju kohtas päris mitmel pool ka uskumatult järskudel nõlvadel.

Ühes eriti pildistamisväärsete vaadetega kurvis kihutasid meist mööda täpiliseks maskeeritud autod. Minu paparazzo silm tuvastas, et tegu võiks olla järgmise Opel Astraga, mida siin mägedes testitakse. Hiljem Stelvio peal lendasid samad autod uuesti kaadrisse.

Kohati oli näha mööda mäenõlva kulgevaid jalgradu, mis oma olemuselt oleks MTB rattale paremini sobinud, aga vaadates pinnast, tõusunurka ja teades, kui palju maad oli veel minna, oleks sellisel rajal tippu jõudmine võtnud poole kauem aega.

Kõrgus kasvas ja lumi trügis juba peaaegu sõiduteele. Lõpuosa läks laugemaks ja peagi võisimegi passo Gavia (2652 m) sildi juures uhkelt pildistada. Edasi jällegi tavapärased protseduurid – kilejoped, pikad kindad jm toekamad riided selga ja laskumist alga. Über mõnus oli 60+ km/h kiirusel laskuda ja naeratada tõusust üles vunkivatele ratturitele, nagu eelnevalt meile oli naeratatud kui tõusul olime. Kahju oli kallist hoogu maha pidurdada, aga aeg-ajalt sai soov vaateid jäädvustada kiiruse kummardamisest võitu ja võtsin pildistamiseks aja maha. Teel vuhisesime mööda Santa Caterina ja San Antonio suusakuurortidest ja peatusime lõunasöögiks Bormios.

Peale söögipausi oli oi kui raske end uuesti liikuma saada. Kuna kohaliku (tundmatu) looma lihaga pasta bolognese ei mõjunud kõigi seedimisele stimuleerivalt, tuli osadel teel tipu poole teha mitu hädapeatust, aga ette rutates tuleb öelda, et tõusu lõppu jõudsid kõik. Osad küll bussiga, aga mis sellest.

Kuna alustasime madalamalt (ca 1200 m pealt) ja Stelvio oli ca 100 m kõrgemal kui eelmine tipp, siis tõotas tulla raskem tõus. Alguses polnud väga vigagi- kurvid olid nummerdatud ja kuigi peale igat pööret tundus tõusunurk visuaalselt ränk, siis tegelikkuses möödusid serpentiinid päris rahulikult kerides ja kurvi numbrite countdown jätkus stabiilses tempos. Juba jõudsin flirtida mõttega, et pole see nii hull midagi (tõusunurga poolest oligi sõbralikum kui Gavia tõus), kui jõudsime läbi tunnelist ja avanes vaade sellele, mis ees ootab. Lugematu arv kurve järsul nõlval, mis kadusid mäe taha ja lõppu polnud nähagi.

Nagu ikka oli pilt hullem kui reaalsus ja enne kui aru saime, olime jõudnud need kurvid läbida ja võisime nautida alla avanevat võimast vaadet. Edasi läks siiski üsna pikk ja lauge lõik, kergemaks ei teinud seda vahepeal ka vastutuul, ning lõpp oli endiselt mäe nurga taga peidus. Tee kõrval kalpsas aeg-ajalt väikeseid kopra moodi närilisi, keda kahjuks pildile ei õnnestunud saada.

Vasakul paistsid teravad ja lumised Šveitsi Alpide tipud, ka suunaviit näitas Šveitsi. Peagi paistis viimaste kurvide tagant ka kuru tipp. Veel viimane kilomeeter ja olimegi tipus. Täpselt õigel ajal, sest varasemad bussiga saabujad olid jäänud lumesaju kätte. Meil oli temperatuur 5-6 kraadi ja arvestades laskumisel tekkivat tuulekülma, tuli end korralikult talveriietesse sisse pakkida. Õnneks oli meil buss tipus ootamas, nagu ka muudel päevadel, ja ei pidanud kogu nodi seljas kandma. Seljakotist ma siiski kogu reisi jooksul lahti ei saanud, sest kobakas peegelkaamera särgitaskusse ei mahu.

Kiired pildid tipus ja lõikava tuule eest veidi varjulisemas kohas kuivad-soojad riided selga ja laskumine algas (seda laskumist jätkus kokku rohkem kui 20 km). Sa püha p*tsa, mis vaated! Paljas vaade sellisele laskumise ajas adrenaliini üles, sellised võimsad mäed ja vaated tundusid täiesti ebareaalsed. Kuigi MNT ratas veereb paremini, tundus selliseid laskumisi parem võtta MTB rattaga, sest sellel on pidurid. MNT-ga oleks ebatasasel asfaldil päris ära rappunud ja kehvade pidurite tõttu oleks enamus ajast pidanud linke näppima. MTB korralike ketaspiduritega sai rahulikult jala sirgu lasta ja mõned kümned meetrid enne kurvi hoo ohutule kiirusele pidurdada. Flashi pidurid krigisesid juba laskumise algul ja poole laskumise peal tegimegi tehnilise pausi, et klotsid ära vahetada. Edasi läks juba joodeldades. Seda Flashi „jolllalleerihiii-d“ võis kuulda pea igal laskumisel. 🙂

Õhtuks jõudsime väikesesse Itaalia Tirooli külasse Malsi, kus peale tõhusat päeva oli plaan väärikalt võidupüha ja jaanilaupäeva tähistada. Väikese hotelli peremees üritas meid vaos hoida argumendiga, et ümberringi külas tahavad vanainimesed magada, aga meid see eriti ei veennud.

Selle päeva saldoks jäi 102,82 km, 3932 tõusumeetrit Polari järgi (3080 Bikemapi järgi) ja puhast sõiduaega ca 6 tundi ja 16 minutit. Oli üks raskemaid, aga ilusamaid päevi. Kilomeetritest mitte kõige pikem, aga selle reisi kaks kõrgeimat tõusu olid nüüd võetud. Kulutatud ja tarbitud kaloritest ning promillidest kroonika targu vaikib. 🙂

Kolmanda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169807227230866065

4. päev 24.06.2015: Mals – Imst

Kuna eilne raske päev viis treeningkoormuse graafiku skaala ülemisest otsast välja, siis veel ees ootavat pikka reisi arvestades otsustasin pika hambaga teha puhkepäeva.

Väntajad alustasid kerge tõusuga Malsist mööda rattateid Lago di Rescia järve äärde. Seda järve oli juba ammu plaanitud ja 1950. a viisid itaallased plaani lõpuks teoks, lastes orus olevale külale sõna otsese mõttes vee peale ja jättes kohalikud elanikud suvalistesse barakkidesse elama. Praegu teeb tehisjärve huvitavaks selle keskelt välja ulatuv kellatorn, mis on üks enim pildistatud objekte piirkonnas.

Sama kohta tuli vaatama ka BMW testiseltskond. Järve äärne parkla täitus äkitselt kümnetest M4, M6 jm uhketest püss-kabriotest ja kupeedest, mille ümber käis tihe askeldamine.

Päris ilma sadulasse istumata ma sel päeval siiski ei saanud, sest ilusad paigad ootasid avastamist. Tegin kaasa lühikese ja kerge kerimise allamäge lõikudel, alates tollest järvest kuni suvalise peatuskohani kusagil all orus. Teele jäid mitmed kiired laskumised (sh tunnelites) ja orgu ümbritsevad võimsad kaljud. Arvestades minu esimese päeva kogemusi, ei hakanud 50-60 km/h kiirusel laskudes kaamerat välja võtma ja mitmed head vaated talletusid ainult minu isiklikule sisemisele mälukaardile.

Enne rattasõitu sai ära käidud ka 10 km kaugusel Šveitsis bensiini tankimas. Sõbraliku hinnataseme poolest tuntud väikeriik oli tankimiseks sobiv paik, sest Itaalia poolel lihtsalt polnud lähedal ühtegi tanklat.

Õhtuks jõudsime Austriasse Imst-i ja nii sai sel päeval 3 riiki kirja. Imsti mõnusas hotellis ootasid meid toad, mis andsid korraliku elutoa suuruse välja ja millelt ei puudunud ka rõdu vaadetega jällegi mägedele. Ühes sellises toas sai siis terve õhtu DJ Flashi muusikavaliku saatel arutatud maailma asju ja degusteeritud Austria veine.

Tänane päev oli Bikemap plaani järgi 86 km ja 1560 tõusumeetrit. Minu saldosse jäi tund ja veerand valdavalt laskumist ja 31,57 km.

Neljanda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169810350708079809

5. päev 25.06.2015: Imst – Fernsteinsee – Garmisch-Partenkirchen – Mittenwald – Seefeld

Lõpuks ometi Austria oma korralike toitudega! Saiast (eriti hommikusöögil) on juba ammu siiber, lõpuks saime Austrias korraliku söödaratsiooni peale. Ja ka veinid (mida muide riigist välja ei ekspordita) on siin head, isegi paremad kui Itaalias. Ma ei saa aru, miks maailma suurlinnad on täis Itaalia restorane, kui selle asemel võiksid olla mega suuri ja maitsvaid portse pakkuvad Austria restoranid.

Ka lõuna-sakslased ei jää väga alla. Näiteks Garmisch-Partenkirchenis lõunat süües tellis pealik supi. Suur mees vajab suurt suppi ja nii toodigi Flashile ette 1,5 liitrine supikauss, millega itaallased oleksid terve paaditäie pagulasi ära toitnud. Ka suur Viini šnitsel tähendas kahte(!) praetaldriku suurust paneeritud lihalõiku. Kui kõrvallauda toodi veerandi tordi suurused koogilõigud, otsustasime magustoidust loobuda. Õlled võtsime siiski väikesed, sest pool liitrit radlerit on täiesti piisav kogus janu kustutamiseks.

Kes eile ei puhanud, tegi seda täna. Seega olid read taas mõnevõrra õhemad, aga see ei seganud teekonnal olla järjekordselt ahhetama panevalt maaliline.

Need, kes ratast ei sõitnud, käisid Uut Luigekivi lossi vaatamas (Neu Schwanstein), mis oli oma asukoha ja uhke arhitektuuri poolest väga võimas elamus.

Lisaks heale toidule on Austrial Itaalia ees veel teinegi eelis – võrratu rattateede võrgustik, kus on hea rahulik suurest liiklusest eemal kulgeda. Imstist kerisime vaikselt mööda rattateid minema ja peagi hakkas pihta. Jõudsime Fernsteinsee lossini ja sealt edasi viis seni üks järsemaid tõuse ümber kaljude, kust avanesid kaunid vaated all orus vedelevatele samaragdrohelise veega järvedele. Kuna tegemist oli matkarajaga, siis ei olnud serpentiinidega vaeva nähtud – rada läks sealt, kust oli mugavam seda kaljusse raiuda või puitteena kalju külge kinnitada.

Edasi jõudime Ehrwaldi, kust algne plaan pidi meid mööda matkarada viima Saksamaa kõrgeima tipu Zugspitze alla ca 1500 m peale. Arvestades juba seljataga olevat ja veel ees ootavat pikka päeva, otsustasime sellest loobuda ja tegime tiiru ümber mäe mööda laugemat marsruuti.

Vuhisesime mõnusa tšilli tempoga Saksamaa kiir-kergliiklusteel, kui meist tuhises mööda paar vanemat naisterahvast. Loomulikult Mareki ego seda pikalt ei kannatanud ja mõne aja pärast tõmbasime vanainimestel ikkagi särgi püksi. 🙂

Üldse hakkas Alpides silma vanemate (ratastega) inimeste suur kontsentratsioon. Ei tea, kas noored ei saa endale puhkust mägedes lubada või tõmbab neid rohkem mere poole, aga alla 40-50-aastaseid inimesi kohtas üsna vähe. See-eest olid seeniorid väga heas vormis. Mitmed vurasid oma 140 mm käiguga elektri FS-idega ringi – elektri abil mäest üles ja siis raskusjõu abil alla.

Lõunaks jõudsime füüreri-Saksamaa aegsesse olümpialinna Garmisch-Partenkirchenisse. Pausi ajal otsustas mu Polari kell pildi tasku panna ja kogu senise sõidu ära kustutada. Et päev ei oleks tühja läinud, oleks õigem olnud Imsti tagasi minna ja kogu tuldud tee uuesti sõita, et GPS jälge saada. Õnneks Üllel kell töötas ja laenasin rajajälje temalt.

Peale söögipausi vaatasime üle kuulsa olümpiastaadioni ja suundusime põikega Mittenwaldi radadele tagasi Austria poole. Kui hommikune tõus lossi juurest oli ränk, siis järgnev oli ränk kuubis. Mareki Garmin näitas tõusunurgaks 21-22% ja ca pool kilomeetrit tuli käigud põhjas üles raiuda. Siis läks poolesajaks meetriks laugemaks, aga see polnud veel lõpp. Peagi jätkus sama pikk ja sama järsk tõus. Nagu osad omal nahal proovisid, ei olnud seda ka jalgsi kerge võtta. Tõusu lõpus avanev vaade oli siiski positiivne.

Edasi kulges rada mägijõgede kõrval kergel üles-alla loogeldes. Kohati oli jõgi raja ära uuristanud ja tuli natuke turnida. Radu oli siin Mittenwaldi kandis tohutult ja seiklemist oleks jätkunud pikemaks ajaks. Üks metsateel kulgev tõus lõppes lambist megasuure värskelt asfalteeritud platsiga. Midagi eriliselt vaatamisväärset siin läheduses ei olnud. Eesti kogemust üle kandes pakuks, et siia tuleb uus kaubanduskeskus. 🙂

Meid ootas ees veel pikk tee Seefeldi ja seetõttu ei saanud siinseid radu nautima jääda.

Hotell oli järjekordselt uhke. Enne kui olime reisilt koju jõudnud, saatis hotell postiga personaalse kirja (mitte e-kirja!), et neil oli väga meeldiv meid võõrustada ja muidugi ootavad meid tagasi.

Täna kogunes 100,14 km ja 1509 väga rasket tõusumeetrit (Polari järgi), sõiduaega kulus 5 tundi 43 minutit.

Viienda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169813245557721761

6. päev 26.06.2015: Seefeld – Innsbruck – Mayrhofen

Peale luksuslikust hommikusöögilauast tõusmist ootas ees väike tõus suurte munakividega kaetud metsateel, et peale seda saaks lahtistel ja libedatel kividel nautida pikka laskumist. Enne munakaid suutsin kuidagi oma esirehvi ära lõhkuda nii, et piima pritsis. Kuna piim ei lappinud auku ära, tuli sisekumm sisse panna.

Rocket Ron ja FS olid siin kividel omas elemendis. Kohatised vihma uhutud vaod tegid laskumise veelgi „huvitavamaks“. Kuna äsja oli just rehvipurunemine olnud, siis ei tihanud väga julgeks minna.

Edasine tee kulges mööda orgu Innsbrucki, kus tutvusime vanalinnaga. Ka Innsbruckist edasi kulgesime mööda oru põhjas kulgevat rattateed kergelt allamäge. Söögipeatuse tegime Hallis. Algne plaan oli peale Wattensit mägedesse pöörata ja maanduda Penkeni nõlva kaudu Mayrhofeni tagahoovis. See oleks tähendanud ühte tõusu 600 m pealt 2280 m peale ja peale seda veel 1500 m pealt 2000 m peale. See oleks niigi üle 100 km päeva venitanud ülimalt pikaks ja päeva peale selgus, et kellegi pepu ega jalad polnud väga seda meelt, et sellist mõnusat ronimist ette võtta. Seega sõitsime edasi mööda orgu mõnusatel rattateedel ja sisenesime Mayrhofenisse peauksest ehk Zillertali oru kaudu.

Peale mõningast orienteerumist leidsime üles oma hubase alpimajakese, mis oli meile koduks järgnevaks kaheks ööks.

Vaevalt olime kompsud lahti pakkinud kui kogu seltskond suundus kohalikku erlebnisbadi sauna- ja veemõnusid nautima. Meeste „lemmikuks“ sai kohalik saunanaine, kes kohalike lobisemist miskiks ei pidanud, aga meie võõrkeelse jutu peale tõredalt tššš! susistas. Peale väikest pausi võtsid mehed asja käsile. Tädi läks sauna – mehed järgi. Kukkusid leili viskama, tädi muudkui kannatab. Peale kolmandat leili enam ei kannatanud ja lasi tiroolikeelse plärina lahti. Mehed panid näpu suu peale, tegid tššš! ja viskasid vaikselt leili juurde… 🙂

Saunale järgnes Neue Post nimelise hotelli restos mõnus õhtusöök. Ülimalt suured Austria portsud ja maitsev liha. Mmmm….

Tänase päeva võidunumbrid on: 110,05 km, vaatamata valdavalt laskuvale profiilile 840,2 tõusmeetrit ja sõiduaeg 5 tundi ja 20 minutit.

Kuuenda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169813960207129937

Puhkepäev 27.06.2015: Mayrhofen – Penken – Hintertux

Kuus väsitavat, aga hingekosutavat sõidupäeva on seljataga ja kõigil oli vajadus vahepeal hinge tõmmata. Võimsate mägede vahel paiknev suusakuurort Mayrhofen pakkus häid puhkusevõimalusi igale maitsele. Kes käis shoppamas, kes mägedes jalutamas, kes rattaga downhillimas, kes lebotas niisama.

Meeste pundil oli plaan minna gondliga Penkeni või Ahorni otsa ja sealt ratastega alla tulla. Ei saa ju jätta selliseid mägesid kasutamata ja mis puhkepäev see ikka ilma rattata on. 🙂 Õnneks või kahjuks meid ratastega gondlitesse ei lastud. Selle peale küpses plaan minna Finkenbergi või Hintertuxi peale, jalgadele valu andes jõudsimegi täpselt bussi peale ja „nii raske Eestis olla“ näo tegemisel lubas bussijuht meid lahkelt ratastega peale. Bussil võttis ligi tund aega, et mööda käänulisi teid 1000 m kõrgemale tõusta. Kõigi rõõmuks tuli kepikõnniga tee peal vastu eilsest tuttav saunatädi, kes ka täna õhtul saunas kohal oli.

Hintertuxi alt sõitsime esimeste gondlitega ca 2000 m kõrgusele. Flash jäi seal ootama ja soovitas meil ka üleval liustiku peal ära käia. Nii me Priidu, Kotka ja Mardiga läksimegi oma retkele. Olen mitmeid aastaid tagasi siin suusatamas käinud, aga kaunid vaateid ja tuhmunud mälestusi tasub ikka värskendada.

Vahepeal tuli gondlit vahetada ja enne muidugi uus pilet (ja järjekordsed õlled) osta. 3250 m peal käis kõva suusatamine, lund oli rohkesti. Vaated ümbritsevatele lumistele tippudele olid võimsad. Ega keegi vist ei arvanud, et see 2 gondliga 3250 m kõrgusele ja tagasi sõitmine nii kaua aega võtab. 1,5 tundi ja päris mitmeid õllesid hiljem olime 2000 m peal tagasi, kust leidsime Flashi külmetamas.

Enam pikka pidu polnud – laskumisriided (tuulejakk+pikad kindad) selga ja alla minekut. Kruusatee lõik alla parklasse möödus kiirelt ja edasi oli sama tee alla, mis bussiga üles tulles. Laugemates kohtades lasin viisakusest mõned autod mööda, aga kurvides jäid nad kohe jalgu. Mart, Välk ja Kotkas panid ees päris hullu tempoga minema, kohati tunnelites vastassuunas lõigates. Mina olin ausalt öeldes aerodünaamilise asendi hoidmisest suht väsinud ja võtsin rahulikumalt. Nauditav oli see laskumine sellegipoolest.

Tüdrukud käisid samal ajal Ahorni otsas jalutamas ja jäid seal nähtuga ka äärmiselt rahule. Matkaradu oleks jätkunud siinsetes mägedes nädalateks.

Puhkepäeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169814366963504625

7. päev 28.06.2015: Mayrhofen – Spitscherjoch (2257 m) – Sterzing-Vipiteno

Peale puhkepäeva ootas ees järjekordne huvitav teekond, mis viis meid tagasi Itaaliasse. Ehk siis hüvasti uhked söömaajad – tere tulemast valge sai!

Ees ootas 1600 m kõrguse vahega tõus ja ega pikalt ei hellitatud. Mayrhofenini on Zillertali org suhteliselt lai ja nii mahutab isegi korralikud külad ära. Siit edasi lõuna poole läks oluliselt kitsamaks. Jõe ja kaljude vahel oli tee kohati niimoodi mäe külge mööda uuristatud, et kaljud ulatusid tee kohale. Liiklus oli hõre ja peamised liiklejad olid ratturid. Kohati kulgesime mõnusatel trimmerdatud singlitel, mis olid ääristatud kaunite vaadete ja nõlvadelt alla mühisevate mägiojadega. Tõusu esimene osa 650 m pealt 1800 m peale lõppes uhke tammiga ja selle taha kogunenud liustikujärvega. Tammi alla jõudes tundus, et üsna püstloodis on vaja 200 m kõrgemale tammi peale tõusta. Serpentiinid ja lehmadest kubisev tunnel möödusid siiski kiirelt ja peagi sai nautida vägevaid vaateid tammi pealt.

Aga see ei olnud veel kõik. Edasi läks asi eriti MTB-likuks – algas suurte kivilahmakatega tõus mööda matkarada Austria-Itaalia piiri tähistava Spitscherjochi poole (2257 m). Marek lõhkus kohe algul tagarehvi ja selle vahetamisega nägime ca pool tundi vaeva, sest esimene sisekumm osutus auklikuks. Selle käigus möödusid meist mitmed lehmakarjad. Tahko-laadsel maastikul kohati päris suurte kivide ja korraliku tõusuga sõita oli päris väljakutse. Kuna kivid olid teravad ja just oli üks kumm läinud, siis hoidsid kõik natuke tagasi ja jalastusid mitmes kohas. Paar korda tuli seda teha ka lehmakarjade mööda laskmiseks. Pulss oli punases ja tundus, et kohati on täitsa raske. Vaated olid aga ühed selle reisi ilusamad. Kurul järgnes jällegi riietumine – siia sai ainult jala või rattaga, seetõttu pidi kogu kraam endal kaasas olema. Laskumine mööda kruusakat oli õnneks tehniliselt leebem kui tõus ja möödus liiga kiiresti.

Möödusime mitmest agraarkülast ja jõudsime õhtuks Sterzing-Vipitenosse. Kuna need on endised Austria alad, siis on siin enamus kohanimesid ja silte kakskeelsed, ka kohalikud räägivad pigem tirooli murrakus saksa keelt, aga saavad hakkama ka itaalia ja vähesel määral ka inglise keelega.

Õhtusöögi tegime nagu juba tavaks keskväljakul katedraali kõrval. Siinsete väikelinnade hinnatasemel pole vahet, kas süüa keskväljakul või kusagil eemal – hinnad on igal pool mõistlikud.

Kuna kliima oli jälle üsna soe, siis lasime hea maitsta ühel meie seltskonna lemmikjoogil Aperol spritzil (aperol või kampaari, soda, prosecco). Teine lemmikjook oli radler (õlu pooleks sidruni sodaga), mis palaval päeval väga mõnusalt jahutas. Igal ühel olid ka oma lemmiksöögid. Priit tellis igal pool alustuseks caprese (mozarella, tomat, basiilik), Flash otsis võimalikult vürtsikat pitsat, aga see õige vist jäigi tal leidmata.

Distantsilt oli puhkepäeva järgne esimene sõidupäev õnneks lühike, 65,28 km ehk 3 ja veerand tundi puhast sõiduaega. Umbes sama palju oli vaadete nautimise aega ja tõusumeetreidki kogunes Polari andmetel uskumatult palju – 3785, Bikemap piirdus 1620 tõusumeetriga.

Seitsmenda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169835229789112385

8. päev 29.06.2015: Sterzing-Vipiteno – Penser Joch (2211 m) – Bolzano – Trento

Tänane päev viskas teele veel väikese 2200 m mäe ja sellega olid 2000-ndesed meie jaoks läbi. Nagu tavaks, oli tee kohe stardist alates kõvasti loodist väljas, nii et väga seedimiseks aega ei antud. Vaated läksid tõusu edenedes jällegi järjest vähem nõmedaks. Ilm oli tapvalt palav ja varju polnud eriti kusagilt loota. Ainsaks lohutuseks olid hunnitud vaated seljataha jäänud käänakutest. Lõpuks hakkas Penser Joch ehk Passo di Pennes ise ka paistma ja peale mõnda fotopeatust olimegi 2211 m peal. Sedapuhku enam laskumiseks ohtralt riietuma ei pidanud, sest ilm oli soe. Suurtel kiirustel tekkiva tuule eest tuli end siiski veidi kaitsta. Seekord oli väga konkreetselt tunda, kuidas laskumisel iga kurviga õhk aina palavamaks läks. Peagi hakkasid paistma viinamarjaistandustega kaetud mäed. Alla olime jõudnud napilt siesta ajaks ja peale jahutavate jookide ühest linnaäärsest baarist rohkem ei saanud. Söögipausiks sõitsime Bolzanosse, kus tegime tiiru klassikalises Itaalia vanalinnas.

Peale sööki otsustas osa seltskonnast, et on mõistlikum minna Trentosse edasi rongiga. Marek, Mammu, Priit ja mina otsustasime ratastega edasi minna. Tee pidi olema sile allamäge ja ainult 50 km.

Ekslesime päris korralikult ja proovisime isegi ühte ratastele keelatud tunnelit. Lõpuks õnnestus Marekil leida ühed kohalikud, kes meid õigele teeotsale juhatasid. Enne kui linnast välja saime, oli mul juba ca 4 ja pool tundi ja 85 km sõidetud. Eks see pidigi tublisti üle 100 km päev tulema, aga et lõpuks nii pikale läks, ei osanud vist keegi arvata.

Õigele teeotsale jõudes oli üsna lust sõita kõrgel kulgeval rattateel ja nautida ümbritsevaid kaljusid ja väikekülasid. Et asi liiga lihtne ei oleks, siis oli päris tugev tuul ja seda loomulikult vastu. Et asi veel vähem lihtne oleks, siis läks Marek ette vedama ja keeras 30-35 km/h peale. Ma niutsusin teiste tuules ja olin õnnelik kui lõpuks ise ette vedama sain. Siis sai omas tempos rahulikult kulgeda. 🙂

Tee kõrval kulgesid küladega vaheldumisi pirni jm istandused. Et tagumik ka homme jutule võtaks, tegime vahepeal väikese radleri peatuse. Vaated tee ääres olid kaunid. Kui Marek küsis, kas tahan fotopeatust, siis mu tüdinud kalanäos ei liigutanud eriti ükski lihas. 🙂

Nagu plaanitud, olime paari tunniga üsna Trento äärelinnas, aga sõit polnud veel läbi. Kergliiklustee tegi mitmeid tiire ja venitas meie trajektoori päris pikaks. Peale lõputuna näivaid sekeldusi leidsime lõpuks õige teeotsa hotellini ja nagu kirsiks tordil oli hotell mäe nõlval paarsada meetrit kõrgemal. Tuli see viimane tõus ka veel võtta ja lõpuks olime veinist läbiimbunud rongiseltskonna juubelduste saatel kohal. Peale esialgse kooma taandumist märkasin, et hotelli asukoht mäe nõlval on äärmiselt kaunis. Siit avanesid ilusad vaated Trento linnale ja taamal kõrguvatele mägedele. Pealegi oli siit alustades homseks juba mõnesaja meetrine kõrguse edu sees, sest hommikune tõus läks sama mäe otsa, kus asus hotell. Üleüldse oli see üks väga hubane ja mõnus hotell.

Päevatöö resultaadiks jäi 145,11 km, sõiduaeg 6 tundi ja 40 minutit, tõusumeetreid 2097,5. Selle peale võis endale korraliku kolmekäigulise õhtusöögi lubada.

Kaheksanda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169836852979298449

9. päev 30.06.2015: Trento – Monte Bondone (1650 m) – Riva del Garda

Eelneva päeva soe ilm oli tänase kõrval kerge leitsak. Tänane päev keris ikka päris palavaks ära. Kombinatsioon päikesest, tuulevaikusest ja korralikust tõusust tõotas jällegi üsna toimekat päeva. Tõus hakkas kohe ca 200 m pealt pihta ja pidi välja viima 1650 meetrini. Kuna võtsin rahuliku tempo, siis õnnestus pulssi ja energiakulu normis hoida. Joogiks oleks ikkagi pidanud kaamelpaki seljakotti pistma. Paarist joogikraanist läksin lolli peaga lihtsalt mööda ja lõpuks jäin natuke janusse.

Tee kruttis mööda serpentiine üles, möödudes erinevatest küladest, sealhulgas ka Norra nimelisest (Norge). Mitmeid kordi kimasid meist ühes ja teises suunas mööda samad valge Fiat Abarth 500 ja Subaru WRX. Tundus, et nad testisid mingeid seadeid ralli jaoks.

Paaritunnise kerimisega jõudsime lõpuks Monte Bondonesse 1650 m peale ja otsisime kohe varjulisemaid kohti. Allatulek oli seekord veel soojem kui eile. Sirged lõigud olid mõnualt pikad, nii et sai tippkiirust proovitud. Üle 70 km/h siiski välja ei vedanud Rocket Ron kummide ja tuult takistava seljakotiga. Lõpuks väsisid käed ka staatilisest asendist ära.

All orus olid jällegi viinamarjadega ääristatud põllud, palavus ja vastutuul. Ühe taadi õuest saime jahutavat joogivett ja panime edasi Garda poole. Enne Riva del Gardat sulistasid lapsed jõe vees. Oi, kuidas oleks ise ka tahtnud sinna sisse hüpata. Lõpuks hotelli jõudes oli õnnistav teada, et seal on bassein. Aga veel enne basseini jõudmist tegime tiiru linna peal, kus julgemad käisid Garda järves ujumas. Enamus piirdus siiski kerge jalutuskäigu ja kosutava söögikorraga järve kaldal. Ülejäänud õhtu veetsime basseini ääres aperolli juues ja vees sulistades.

Päeva normiks jäi seekord 64,48 km, 3 ja pool tundi sõiduaega (sellest 2 tundi üles mäkke) ja 2078,1 tõusumeetrit Polari järgi (1560 Bikemapi järgi).

Üheksanda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169838047125106433

10. päev 01.07.2015: Riva del Garda – Toscolano Maderno – Brescia

Viimane päev kulges Garda järve äärest lõunasse. Kohati tõusis tee päris kõrgele järvi ääristavate mägede nõlvadele, et siis jälle madalamale laskuda. Teel oli lugematu arv tunneleid, millest allamäge kulgevad olid suht lahedad, aga mõni ülesmäge kulgev tundus küll lõputuna. Temperatuur oli kaugelt üle 30 kraadi ja tunnelid mõjusid iseenesest jahutavalt. Vaated mäe nõlvalt järvele olid vägevad.

Umbes poolel teel, Toscollano Madernos tegime pikema peatuse, käisime ujumas ja söömas. Vesi oli ilmselt 23-24 kraadi, aga tundus kuidagi jahe, sest vahe õhutemperatuuriga oli ca 10 kraadi. Suplus jahutas siiski korralikult.

Algselt plaanitud tõusujupist üle mägede otsustasime palavuse tõttu loobuda. Väike tõus siiski tuli, aga lõpuosa Bresciasse oli enamasti allamäge. Kõik ootasid juba kannatamatult kohale jõudmist ja pääsu palavuse käest, kui mõned kilomeetrid enne hotelli läks Flashil tagarehv katki. Tegime ühes nurgabaaris väikese peatuse ja selgus ka põhjus, miks mul viimastel kilomeetritel nii raske oli. Tagapiduri käik oli juba eelmise päeva laskumise järel pea olematuks muutunud ja nüüd oli pidur täiesti peal, nii et tagajooks ei käinud üldse vabalt ringi. Kruttisin klotsid lahtisemaks ja enam tagapidurit ei näppinud. Niimoodi kannatas lõpuni sõita. Flash muidugi lasi lisaks rehvivahetusele ka oma tagumised piduriklotsid kokku, kui „kontrollis“ minu küsimuse peale, kumb see tagapiduri link ikkagi on.

Lõpuks saime tehnilised probleemid lahendatud ja oligi jäänud viimased kilomeetrid. Veel oli vaja võtta viimane väike tõusupõks, kuigi hotelli oleks saanud ka ilma selleta. See maksis kätte, sest tõusu lõpus läks Mammu rattal rehv.

Viimane päev päädis 81,54 km sõiduga, millele kulus 3 tundi ja 20 minutit, tõusumeetreid kogunes 1601,8.

Vaatamata kõikidele sekeldustele jõudsime siiski hotelli ja pakkisime kohe rattad ja muu seonduva kraami bussi, mis juba järgmisel varahommikul alustas teed Eesti poole.

Peale suurt pakkimist hullasime hotelli katusebasseinis ja tegime viimase õhtusöögi traditsiooniliselt linna keskväljakul.

Kümnenda päeva pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169839037343470289

Vabakava ehk keha ja hinge kosutus Como järve ääres 02.07-04.07.2015

Enamus seltskonnast suundus järgmisel päeval koju, aga kuna meil keset nädalat kiiret polnud, siis jäime Ülle, Priidu ja Mariga paariks päevaks veel Itaaliasse. Plaan oli väsinud keha Como järve ääres turgutada.

Kuna me ei suutnud enne kokku leppida, kas liigelda ühistranspordi või rendiautoga, siis mingeid broneeringuid peale majutuse ei olnud tehtud. Suure sehkendamise peale leidsime lõpuks siiski rendiauto ja saime ratastele. Tõlgendasime saksakeelse navi juttu valesti ja sattusime kiirteid vältivale marsruudile, mis viis meid läbi väikekülade, kus 50 km läbimiseks kulus ca poolteist tundi. Lõpuks jõudsime väikesesse Laglio külla, kus meie majake asus mäe nõlval vaatega kaunile Como järvele.

Õhtu veetsime ümbruskonnas ringi tiirutades ja lõpuks jõudsime välja Lugano järve äärde, kus tegime ka kiire supluse. Järgmisel päeval tutvusime Bellagio, Varenna ja muude Como äärsete linnadega. Viimasel päeval nautisime veel rannamõnusid ja peatusime tagasiteel Como linnas.

Como pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/+MeelisLuiks/albums/6169845135887790225

Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli minu senise ratturikärjääri kindlasti kõige uhkem elamus ja Alpid andsid võimsate vaadetega silmad ette ka mõnele ookeanitagusele kaugreisile.