Nädal enne võistlust käisime metsas sildasid kõpitsemas ja pehmematesse kohtadesse pehmodele palkidest rada tegemas. Paar kraadi külma ja paks lumekatte tekitasid mõnusa talvemuinasjutu tunde. Sellest lähtuvalt tegin võistluse treeningplaani kiire muudatuse ja võtsin kavva improviseeritud suusatreeningu. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see ei toiminud.
Võistluspäevaks olid (kellele kahjuks, kellele õnneks) talvemaratoni tingimused asendunud tavapärase hilissügisese ilmastikuga. Veepuudust rajal ei olnud, seega janu ei pidanud keegi kannatama. Ka porilembestel polnud kurtmiseks põhjust.
Sooja tegemiseks harjutasin finiširingi mitmeid kordi, et lõpuspurdi ajal konkurendid mind ei üllataks. Keldriaugu registreerisin ära juba noolte panekul, loodetavasti mahtusid võistluse ajal kõik sealt ikka tervena läbi. Peale mitmendat korda harjutamist õnnestus mõisa peaukse juures olev finišitõus toore jõuga võtta ilma, et oleks pidanud jalutama. Lootsin, et see on raja kõige raskem lõik, aga paraku nii ei läinud 🙂 .
Oma esimesed täpilised (mitte triibulised) sain peale siis kui läksin soojendusringil pikki 1,5 km pikkust stardikiirendusrada metsa. See oligi raja kõige porisem lõik. Mõnes mõttes ongi õige kohe stardis end poriseks teha, siis pole hiljem vaja sellega mässata.
Võistluseelsel päeval sain karikat näha ja katsuda ja kange tahtmine oli see enda valdusesse jättagi. Kui aga Kuked-Kanad, Jõeääred, Lipud ja muud värvilised end stardikoridori lahti rullisid, siis sain aru, et tuleb konnakotka kujuga karikast ikkagi loobuda ja heal juhul loota kohta esikümnes. Õnneks ma tean, kust neid karikaid tellida saab 😎 .
Peale Haanjat olen küll natuke trenni teinud, aga mitte liiga palju, sest plaan oli vähemalt aasta viimase võistluse stardis olla puhanud. Natuke sai puhkusega isegi liiga tehtud. Stardist panin täiega minema, tahtsin huvi pärast vaadata kui kiiresti liidrid sõidavad. Võtsin Sigvardi tuulde ja esimesed 1,5 km porist kruusateed hoidsid teda kontrolli all 😎 . Esimesed sillad olid ka kambakesi üllatavalt hästi sõidetavad. Peale singlitelt laiemale tõusule jõudmist kadus Sigvard eest ja rohkem polevat teda metsas nähtud.
Kiire alguse tõttu tundsin end nagu keskmine harrastaja võistlusel: kui trenni pole teinud ja võistlusel tahad paugutada, siis läheb 180-se pulsi talumisel enesetunne ikka üsna kehvaks. Alla poole tunni kannatasin seda, siis tegin nagu koperdaksin kännu taha, et oleks põhjus kuklasse hingavad konkurendid mööda lasta ja rahulikult oma sõidurütmis edasi kulgeda. Nägin minust möödunud kolmest punti päris pikalt ees ja veel teise ringi alguseski mõõtsin ühel pikal sirgel vaheks alla minuti.
Enne TP-d olnud mõnusate tõuspõndakute peal nägin raja kõrval ühte venda, kes nägi välja nagu talveunest ärganud karu jalgrattal. Ei osanud vaene mees tsüklokaga midagi peale hakata sellisel rajal. Peale TP-d olevatelt singlitelt korraks laiemale teele jõudes keeras rada jälle metsa poole (metsas ikka rada keerab metsa poole), kus oli väike sild. See oli täiesti tuttav ja üks lihtsamaid sildu sellel rajal, aga mingil kombel õnnestus otse sõites ja ilma pidurdamata esiratas ikkagi sillalt maha saada. See jäi õnneks seda korda ainsaks kukkumiseks, aga jalastumise kohti oli mõni veel. Mingil tõusul sai istumisest villand ja kui hakkasin püsti tõusmiseks amorti lukustama, siis selgus, et luku hoob oli ilmselt sinna sillale jäänud…
Rada oli üldiselt enamuses kolmapäevakust tuttav. Kõik mõnusad maasikad olid sees ja mõned uued kohad veel lisaks. Mõned kraavide äärsed kohad olid märjad (seal sai laudadega asja parandatud), aga üldiselt imeb männimetsa alune pinnas vett päris hästi ja enamus rajast ei olnud märgki. Kahjuks imeb metsaalune pinnas ka rattaid, see andis liikumiskiiruses pidevalt tunda. Raiesmikul kulgevaid tõuse-laskumisi võttes meenutasin heldimusega, kuidas ma kolmapäevakul siin rajal lausa lendasin. Praegu imes rada täiega ja suutsin vaevu säilitada püstijäämiseks vajalikku kiirust. Rada keerutas päris palju ja mingitel kohtadel nägin konkurenti tagant tulemas. Püüdsin hoogu säilitada ja seda meest rohkem taga ei näinud. Küll aga pani mingil ajal minust mööda Griša, keda vist oli ärritanud see, et kui naised-lapsed kõik riburada mööda tema pikkade porikatega talveratta tuules sõitsid, kippus vist keegi mesikäpp gruppi vedama. Griša ilmselt tõlgendas seda kui rünnakut ja ärkas üles.
Mõnda matkasõitjat nägin teisel ringil ka, aga üldiselt kulges sõit üsnagi üksinduses. Vaatamata sellele õnnestus mul kohta parandada. Näiteks Janekist sain mööda nii peenelt, et kumbki meist seda ei märganud. Kusagil olevat kohalikud mossemehed ühe noole tuuri pannud, mis juhatas raja korraks kõrvale tõusule. Mina ja paljud teised seda ei märganud ja nii ma siis ilmselt otse paningi. Mälu järgi sõitsin mõlemad ringid ühte moodi ja ka hilisem GPS jälje ülevaatamine ei toonud selgust, sest GPS oli nii mitmeski kohas raja otseks tõmmanud. Lõigu läbimise aegu vaadates oli selge, et ma oleksin isegi koomas olles kiiremini liikunud, seega pidid need otselõigud Endomondos olema GPS viga, mitte minu lõikamine.
Erinevalt nii mõnestki konkurendist kulges viimaste sildade ületamine probleemivabalt ja siis algas raja raskeim osa. Mudane finišisirge imes täiega. Olin ise ka kapsas, aga ikkagi tundus, et keegi hoidis ratast kinni, sest see absoluutselt ei veerenud. See on üks väheseid kordi, mil ma peale 2×10 ülekandele üleminekut grannyst puudust tundsin 😀 .
Finišikaare lihvimine tasus end ära, sest see äärmiselt tehniline rajalõik õnnestus lõpuks läbida ilma jalga kordagi maha panemata :-). Mitteametlik protokoll näitas kohaks 10, mis sellise enesetunde kohta oli päris hea. Kuigi ca 5 korda lühem, oli see tunnetuslikult palju raskem kui Haanja 100 miili.
Siit järeldus, et ujumise, jooksmise ja suusatamisega ratta seljas kiiremaks ei saa. Tuleb jääda istuvate spordialade juurde: rattasõit, autoralli, kabe jne.
Üks töö on veel jäänud: seinale tuleb taguda klubi hooaja lõpetamisel saadud Meetrikunni tiitel ja Ülleka Tugeva Jala tiitel. Siis võib hooajale joone lõplikult alla tõmmata.