“Hõiska kodune altleet…” – need kriiskaavad laulusõnad on tuntud kõigile, kes paaril korral mõnel Tartu nelikürituse stardis rajalelähetamist oodanud. Ega seegi kord teisiti saanud. 30. Tartu Rattaralli oli toonud koridoridesse üle 4000 ratturi, kellest üle poole võtsid ette 135 km pikkuse teekonna.
Meie omadest oli rajal 6 meest ja üks naine. Meestest kiireim oli Margus “Kümmelind” Tenslind (koht 408). Talle järgnesid Ago (438.), Luiks (551.), Flash (924.) ja rehvitöökojas vilumusi hankinud Priit (1181.). Naistest läbis Üllekas (286.) lühikese maa nii nagu ka Janek (364.). Viimane tegidseda MTB rattal.
Flashi kokkuvõte:
Oma stardigrupist leidsin eest kõik tuttavad näod, kellega mitmetel kordadel seda TRR rada koos sõidetud – Haanja-mees Ivar, Urmas Väärtnõu, nägupidi (loe riiete pidi) tuttavad soomlased jpt. Jälle ootamas see Liiva-Ihamaru-Kanepi-Otepää-Pangodi ring.
Ivaril oli selge “stardiärevus” vist valesti söödud toidu näol. Mees pidi veel mõni minut enne starti käima üle raudaia Kemmerlingi värvilises putkas. Ning minut enne starti avaldas arvamust, et küll tuleb Liiva TP-s järjekordne paus ette võtta.
Rattaliidu juht Toots lõpetas oma kõne. Oli vaikus ning viimase minuti ootamine. Koos sekundite lugemisega ja järjekordse kriiskaava Tartu-ürituste hümniga sai TRR start antud.
Riiamäe tõus on alati olnud üks esimesi katsumusi, mis sel korral tuli võrdlemisi kergelt. Ivar rühkis ees ja üritasin teda silmist mitte lasta. Riia mnt-l enne Lõunakeskust võeti tempo ülesse ning iga rattur üritas ees olevasse suuremasse gruppi jõuda. Tartu ringtee viaduktil sai selgeks, et eesolev grupp on juba läinud ja tagant tulev uus grupp on paras, millega edasi liikuda. Selle vahel jõudsime Ivariga veel paar sõna vahetada ja seejärel Rehe hotelli järgselt uude gruppi sulanduda.
Grupp tegi head tööd. Liivale liikusime vahelduva eduga 35-40km/h. Liiva-Ihamaru vanal postiteel tekkisid mõned ärevamad momendid ja grupi lagunemine oli mitme korral kohe-kohe juhtumas. Kuid kahjuks nii ei läinud. Tilleorust üles tulles nägin kaugelt, et keegi meie-omadest on rajaääres ja pumpab nii, mis jaksab. Priit. Lähedale jõudes sain teada, et mees vahetab juba teist sisekummi (ju tegi harjutusi Tahkoks 🙁 ).
Kanepi poole liikudes punt üha suurenes. Arvatavsti jõudis alevi-vahele ca 300 ratturiline mass. Sellest grupist ka üks suurim tõrvatilk heade tavade vastu. Joogipudeleid ja prügi, mis Kambja elanike hoovidesse ja majade pihta lendas oli rõve vaadata (hakkas kangesti meenutama suviseid tiblastunud tegelasi Kaberneeme ja Haapse rannametsas – kas nii me hoiamegi oma maad?!)
Kanepist väljudes tõmmati kiirus ülesse ja osa rattureid pudenes pundist, jäi grupp ikka väga suureks. Üha enam sai selgeks, et küll sellise suure grupi puhul mõni kukkumine ikka pundi lõhub. Nii ka läks. Veidi enne Otepääd ühe laskumise lõpus sai grupi esimeses pooles üksmeel otsa ja maantee ning kraavid täitusid meestest. Haanjamees-Ivar pääses krobelise asfaldi õrnast embusest vaid seetõttu, et suunas oma ratta vabatahtlikult mitme meetri sügavusse teekraavi ning sealt jooksis uuesti teele ja pääses jookskutele järele. Kuivõrd tee oli rattureid ja nodi täis, jäi suurem punt grupist maha ja hakkas väikeste osadena Otepää tõusule rühkima. Otepää viimasel tõusul tekkis väike grupp, kuhu viimasena sappa sain (kolmel tõusul tehtud ponnistused kandsid küll vilja, kuid…). Nõuni ja Pangodi poole sai liigutud 40-47km/h. Järjest suurenes punt eespoolt üleskorjatavate näol. Ja siis Pangodi – TP-s tegid paar venda uuesti näitliku õppetunni kuidas ei tohi TP-sse minna. Silmanurgast nägin, kuidas üks neist suure hooga üle jootjate laua lendas (milleks? kui sõidad kohal 800+). Seejärel ei pidanud minu ees olev Tartu-mees pundi tempot ja vahe tuli sisse. Pangodi tõusul kangutasin nii mis suutsin. Rabarberite pakkujate kohal olin veelkord grupis tagasi. Enne Kiisa laskumist aga hakkas selg valust tõrkuma ja lasin jala sirgeks. Ju need Otepää pingutused võtsid oma. Enne Tatra-tõusu korjasid mu sappa 2 ratturid, üks neist MTB-ga ja teine SEB vormis. Koos punnitasime tõusu lõpuni. Tagant tuli punt lühikese-maa mehi, kes võtsid üles sellise kiiruse, millega ma vaevu suutsin pundis püsida (pole ju maanteel trenni teinud). Ülenurme TP eel jäin taas pundist ja tiksusin vaikselt Tartuni. Viimastel kilomeetritel kui mitu head gruppi olid möödunud, tekkis uuesti eluvaim, mis andis võimaluse paar pundikest lõpu eel kätte saada. Finišis oli hea tunne, et tervelt kohale sain. Sama kehtis ka kõigi klubiliste kohta, kellega supilauas sai esimesi muljeid jagatud. Õnneks on laulupidu ehk TRR alles aasta pärast.