Sel aastal oli plaan kergemalt võtta ja vähem võistelda. Seda oli tunda, sest reedeõhtune Jägala–Joa 3 tammi jooks oli juba kolmas võistlus viimase nädala jooksul. Eelnesid Saku 100 ja Saustinõmme kolmapäevak, kaks päeva hiljem ootas Kuusalu rattamaraton :).

Ühesõnaga väsimus oli sees, aga selles hoolimata lootsin teha hea jooksu. Ega ma ausalt öeldes ei teadnud, kes konkurendid on, läksin lihtsalt oma parimat andma. Stardist võtsin esimese pundi sappa ja kui metsa vahelt korraks asfaldile keerati, oli esimestel juba kõva tempo sees. Natuke aega hoidsin sabas ja lootsin, et ehk stardikiirendus raugeb, aga hoog pigem tõusis ja ma otsustasin hoida sellist tempot, millega suudan lõpuni minna. Silla peal veel nägin korraks kõige ees juhtrattal kihutavat Mammut ja nende taga liidreid, aga see oli ka kõik. Koila singlitele pöörates eksis minu ees jooksnud mees korraks teelt ja ma pidin ise ette minema tempot tegema. See oli palju raskem kui teistele kuklasse hingata. Katsusin hoida tempot sellisena, et oleks 5-10 sekundiline vahe tagumistega, esimesed olid juba kaugel. Korraks veel nägin ka kolmanda koha meest sinku keskel, aga edasi olin ise tagaajajatele jäneseks.

Koila singlitel kujutasin ette kui mõnusalt ja sujuvalt ma siin rattaga sõidaksin. Jooks oli ikka puhas töö, ei mingit puhkust. Edasi veidi laiem metsarada ja pehme liiv laulukivi juures ja juba oligi hüdroelektrijaama tamm. Teisel pool tammi oli joogipunkt, millest ma viisakalt keeldudes möödusin ja üha hoogsamalt ähkides edasi kimasin.

Edasi läks maastik karmimaks. Kunagise Jägala-Joa kolmapäevaku radadel olid päris korralikud augud pinnases. Sillad metsavahelisel lõigud olid päris libedad. Midagi lihtsat polnud ka Jägala-Joa laagripaigas. Pikki kanaliäärt mäest üles liikudes ma hoogu maha ei võtnud. Kuulsin kellegi samme ja ähkimist, aga selgus et see olin mina ise :). Pöördel vaatasin korraks tagasi ja nägin, et paras vahe järgmistega on sees. Siiski oli veel ca 3 km minna ja mitmed rasked kohad ootasid. Panin peale pööret jõe poole suundudes samamoodi täishooga mäest alla, pikki jõe kallast edasi. Ma ei viitsi üldiselt tempot vahetada, jooksen nii mäest üles kui alla sama tempoga. Järsumal laskumisel läheb vahel natuke lappama, aga üldiselt saan hakkama. Jõe äärset järsku nõlva, mis rattaga nõuab jalastumist, võtsin peaaegu neliveoga ja juba olingi joa juures. Teiselt kaldalt kostsid rahva ergutused. Ülesvoolu oli veetase üsna madal ja kiviklibusel kaldal sai üsna hästi joosta.

Üle lüüside liikudes tuli läbida stardist tuttav lõik vastassuunas. See ei olnud siiski kõik. Stardi-finiši alast möödudes tuli veel mõnesaja meetrine ring teha, mille sisse jäi ka korralik tõus. Pungestasin lõpukilomeetritel nii palju kui veel jaksu oli ja vahe järgnevatega suurenes. Tulemuseks oli Kaido Kaabermaa standardite järgi täielik jama ehk 4. koht, vahe poodiumiga terve kalender.

Vaatamata raskele pingutusele oli väga mõnus seda vahelduva maastikuga rada ka ilma rattata läbida. Rada oli reljeefilt üsna nõudlik, aga ei nõudnud siiski eriti suuri tempomuutuseid. Loodame, et ka teistele osalejatele meeldis ja et algus pikale traditsioonile on pandud.