Laupäevane kena ilm oli enneolematu hulga rahvast Saku metsa alla meelitanud. Tore oli vaadata, et paljud tegelased, kel juurikatega eelnev kokkupuude üsna napp, said rajal (vähemalt statistika järgi) väga hästi hakkama. Üleüldse tundus, et inimeste sõiduoskus on päris jõudsalt paranenud. Kogu sõidu vältel ei kohanud kedagi, kes oleks vette sulpsanud, kuigi soe ilm ja mitmed sildid rajal kutsusid veemõnusid nautima.

Kuigi stardikoridore oli täpselt üks, oli asi EC-le omasest trügimisest kaugel. Nii stardis kui hiljem rajal valitses üleüldine viisakas ja sõbralik meeleolu. Kui tahtsid konkurendist mööduda, tuli lihtsalt karjuda: „kao eest või muidu sõidan üle!“ Selle peale hüpati viisakalt laukasse, tõmmati ratas kaasa ja sooviti head teed. 🙂 Tegelikult asi muidugi nii hull ei olnud. Ilmselt valisin õige stardikoha, sest erilisi möödumisi ja troppides ootamist ei tulnud ette isegi esimestel kilomeetritel.

Elu on õpetanud, et kui minna rajale ilma eriliste ootusteta, siis on üsna lihtne neid ületada. Ainsaks eesmärgiks oli makstud raha eest maksimumelamuse saamine ehk sõita läbi kõik 6 ringi ilma ajale ja kohale mõtlemata.

Algus väga paljulubav ei olnud. Kui olime suuremast seltskonnast läbi murdnud, sõitsime Porteri meeste Lauri ja Martiga koos, mõlemad kangutasid päris hea tempoga. Imetlusväärne oli vaadata, kuidas Lauri oma hardtailiga juurikatel eest libises ja mina FS-iga ikaldusin. Marti lasi ka sellise tempoga, millega mina oma arvutuste kohaselt lõpuni ei kestaks. Ma ei raatsinud heast seltskonnast loobuda ja unustasin esimeste ringide lõpus venitada ja TP-s niisama molutada, nagu mul tavaliselt kombeks. Kolmandale ringile minnes olime koos samade Porteri meestega ja TP-st saime veel rahvast sappa. Peale Pokumaa singlit sirgel lõigul ei olnud meie punt grupisõiduks valmis ja teele jäänud üksildasest poriloigust ootamatu manöövriga möödudes tõmbasin täiesti tahtmatult maha tagarattas istunud Alvaro. Väga nõme ja kahetsusväärne olukord, siirad vabandused Alvaro ees. Muus osas möödus sõit ilma eriliste intsidentideta.

Vahepeal liikusin täiesti omapead – ees ega taga polnud kedagi näha. Ühel hetkel sõitsin mööda tasakesi tiksuvast müstilisest mehest mustas. Hiljem selgus, et see oli isand Grünberg, kel oli ilmselt sõidumeerik täis ja käsil lõunapaus.

Mingil ajal jõudsin jälle tuttavatele Porteri kamraadidele järele ja kuigi viies ring oli kõige hullem kannatuste rada, jõudsin TP-sse enne neid. Seal sai väike profülaktiline magneesium sisse võetud ja see andis kõva energialaksu. Täpselt ei mäleta, kui palju mehi TP-sse muljetama jäi, aga tundsin, et võin neile jänest mängida. Kraavi singlil nägingi Viljar „reedel enne Saku 100-t teen veel kõva puraka“ Varikut suhteliselt lähedal jälitamas ja see oli signaaliks, et tuleb gaasi peale keerata. Enda meelest lendasin lenduri jm singlitel nagu tuul. Isegi Kraavihalli singli muhud ja lohud ei häirinud, raiesmikud ja ülesmäge kulgev värske kanarbikulõik möödusid lennates. Nagu karta võis, konkurendid mulle järgi ei jõudnud. Tasuks 16. koht, mis on küll kehvem kui nädal varem samas kohas jookstes, aga umbes 180 konkurendi seas siiski üle ootuste hea.

Eriliselt tublid olid ka meie klubi naised, kes kõik tegid oma osa ära. Meeste pool jäi seekord nõrgaks ja seetõttu tuli mahumeistri arvestuses Tervisespordiga 2.-3. kohta jagada.

Rada oli mõnusalt tasakaalus: oli raskeid-aeglaseid singleid, kiiret kihutamist soosivaid singleid, lennukohti ja söögipausideks polnud paljuks peetud metsaalune isegi sileda asfaldiga katta.

Üllatuslikult ei pannud ka kõige hullemad rajalõigud mind isegi väsinult ropendama. Sisetunne ütles, et juurikatel ja samblikel ei jäänud elutarkused siiski kuulmata. Võin kihla vedada, et mogulirada meenutav Kraavihalli singel sai kuulda nii mõnegi uue sõna.

Võistlusolukorras kanaliini kohad ärevust ei tekitanud ja möödusid igal ringil intsidentideta. Kolmapäevasel proovisõidul lõin punkri dropil põnnama ja see ei andnud rahu. Mind on ikka parajaks munaks peetud, no kuidas ma siis kanaliinile lähen… Võistluse käigus lendasid kamraadid minu ees vups ja vups nagu katapuldist lendu. Panin teistele järgi ja tundus täitsa mõnus. Järgmistel ringidel juba ootasin õhulendu, maandumist mitte nii väga.

Teine chicken line koht – pommiauk – oli juba suht ohutuks lihvitud. Peamine oht oli esimestel ringidel mitte otsa sõita tegelastele, kes üritasid siltidelt aru saada, kuhu poole jääb munalaskme ja kuhu poole kanala. Erinevalt kolmapäevasest proovisõidust oli seekord nii egost kui piduritest liigne õhk välja lastud ja mõlemad toimisid adekvaatselt. Korduvalt sai tõestatud, et kanaliin oli aeglasem, sealt läinutega tuli selge vahe sisse.

Käsna singlil oli rajameister sõitjatele halastanud ja vähem kui poole pealt raja kõvale pinnasele toonud. Nädal varem Saku Trail Runil tuli ikka finishini mööda käsna joosta ja lõpuks veel kohalik kõrgeim tipp (stardiala küngas) ületada. Rattarada oli nende elementide võrra lihtsam ja ilmselt oli see õigustatud valik. Eriti arvestades, et ilm oleks võinud ka vihmale pöörata. Tundus, et rajameister oli sellega arvestanud ja rada vajalikes kohtades mattide, värske parketi ja kahhelplaatidega viimistlenud. Lõiguti oli söögi-joogi pausideks isegi asfalt maha laotatud. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et jooksuklubi kohta väga hästi koostatud rattarada. 🙂

Kadestusväärne oli näha, kui palju Porteri sõitjaid oli tulnud omade „kokku keeratud“ rada nautima. Null teeületustega ringidel rada andis selleks suurepärase võimaluse, millest singlikad ainult unistada võivad. JRM-il kehastuvad kõik klubilised ja tuttavad, kel käed-jalad küljes, suureks reguleerijate armeeks ja peavad vesise suuga pealt vaatama, kuidas teised rada naudivad.

Kogu korraldus oli väga ladus. Rõõmsad ja abivalmid teenindajad TP-s, lookas toidu- ja auhinnalaud ja isegi pildid olid selleks ajaks Veiksbuukis, kui viimased puhta särgi selga said.

Teistel (sh meie enda klubil) annab sellisel tasemel võistlust järgi teha. Latt on seatud ja järgmistel on, mille poole püüelda.

Mida võiks veel paremini teha? Ausalt öeldes mina ei tea. Mul said head mõtted otsa juba paari ringi järel. Kõik oli niigi super ja ma ei näinud ühtegi mossis nägu ega ole kuulnud poole sõnagagi midagigi negatiivset selle ürituse kohta.