Jälle see AC/DC kriiskav hääl rääkimast põrgusse minevast kiirteest, sügisjahedus ja mändide vahelt piiluv päike, hulk tuttavaid nägusid … nii need pea pool tuhat „hullu“ rajale liikus. Nenede seas 13 singlikat, kel kõigil eemärk, läbida järjekordne raviprofessor Holdeni ja vennast doktor Ivo raviseanss nimetusega Haanja 100.
Kotkas ja Priit suundusid rajale viiendat korda ehk teisisõnu roherätijahile. Tõnn tegeles liikuvate klippide kokku panemisega nii enne sõitu kui sõidul (eks seetõtu ta meist kõige hiljem tagasi jõudis – katsu teha duublita korralikke võtteid ja sõita ratast samaaegselt). Mari oli sellel korral koos sõbrast ratturiga esmaosalejad. Raja-ääres oli tubli naissaatjaskond, kes meie pea 10 tunnist tegevust kannatlikult saatis.
Reede õhtune rajaluure Kotka ja Flashi poolt tegi selgeks, etr Kotka igivana ja väljaveninud Rubena töötas kui kännu taga ja Flashi Bontrager 1 oli kui suverehv talvises sulalumes – tõmbas tiheda mustri löga täis ja ei pidanud ega veerenud kuhugi. Seega reede-õhtune parklapooltund paljude jutuvestjate ja õpetajatega täitis mõnusalt aega.
Õhtusel koosolekul otsustati võistlusetele välja panna 3 meeskonda ja meie väga tugev naiskond. Kui kahe esimese meeskonna nimedes (Singel 1 ja Singel 2) polnud miskit tähendusväärset, siis kolmanda võistkonna panid kokku tiimi kõige kogukamad liikmed ja tiim sai nimeks JS „Kakukesed“. Selle tiimi plaan oli konkureerida vaid meie klubi naiskonnaga. Etterutates võib ütelda, et võistlemisest naiskonnaga tuli välja sama palju kui ühel hetkel veel EM-i lootusi heietaval satsil kevadel amatööridest lamba-saarte postiljonide-ehitajatega. Laupäeval rajalt tulles pidid mehed tõdema kuiva 0:3 alla jäämist (Aks-Üllekale, Flash-Jansale ja Tõnn-Marile).
Klubi parimatena tulid rajalt Veix (kokkuvõttes 78.) ja Luiks (81). Alla 6 tunni jõudis kohale ka Priit (95.). Naistest oli Üllekas 6., Jansa 8. ja Mari 13.
Flashi kommentaar sõidust: Kuidas kergest sõidust sai katsumuste rada.
Sõit algas rahulikult nagu alati. Ei ole siin Tartu RM-i või selle suure telefonipoe karikasarja rabelemist. Kõik valivad paraja tempo ja suunduvad Tornimäe poole. Eelmisel õhtul Kotkaga tehtud rajaluure andis aimu, mis Kurgjärveni ees ootab. Ei kahetsenud ka seda, et rehvid laiade Bontrager XOX vastu vahetasin. Nood pidasid nendel savi-mudasematel lõikudel väga hästi.
Kuni Püstümäel oleva I punktini liikusin hea enesetundega. Viimasel tõusl said mind kätte Mikk ja Aiku, kellega jätkasime koos kuni Munamäe-eelsele asfaltile. Püstumäelt liikudes tundsin taas kuidas nii nagu TRM-il, sadulakinnitus vaikselt järele andma hakkas ja sadula post raami liikus. Tänu sellele lasin eest klubilised ja Vaskna-ääres sättisin sadulat. Ei julgenud väga kinnitust pingutada, sest TRM-i kogemus ülekeeramisest oli hästi meeles.
Tagant tulid Kotkas ja Jansa, kellega koos liikusime Plaanil asuvasse TP-sse. Kotkas nautis juurikalistel lõikudel oma kaheamordilist GF-i ja Jansa pressis kõvasti põllusirgetel, kuid üldpildis oli tempo paras, liikumaks 7:15-7:25 tempos. Plaanil aga kordus TRM-i Matu väljadel toimuv ja sadulaposti kinnitus ütles lepingu ülesse. Esimene mõte oli, kas tõesti on iga viie aasta tagant ette nähtud H100 katkestada. Sõimu jm kuuldus suust kordades rohkem kui tavaliselt. Seejärel avasin kõik tööristakohvri laekad, mille naissaatjaskond (Kaisa, Inga ja Katrin) olid kohale vedanud. Pool tundi putitamist ja sain miski pooltkõva lahenduse kokku. Kiirkinnitus jäi miskil moel pidama. Hiljem selgus, et pidas vaid mõned km-id.
Uuesti sadulasse. Klubilised olid ammu läinud. Ees oli tükk maad tühjust. Loomulikult jäi tänu sellele sadulapostile TP-s söömata. Kaisa poolt sissepressitud bannan oli ainus, mida poole tunni jooksul Plaanil tarbisin. Enne Massimörvarit sadul juba vajus ja sõiduasendi muutumine muutis sõidu raskemaks. Plaanil, Siku-proua juures sain kah veel paneeli kaasa. Järgneval rööpalisel põlluteel panin korralikult maoli: põhjuseks jõud, sadul ja motivatsioon. Algas võitlus iseendaga, et lõpuni minna.
Vorstika eel kulgesin nii sõites kui vahepeal tõusudel jalutades. Uuesti sai energiat Vorstimäel Porteri Tarmo naiselt saadud soolakurgi ja Coca-Cola abil (suured tänudJ). Enne 3. TP-d kohtasin taaskord saatenaiskkonda. Paar sõna vahetatud, samuti joogipudel ja edasi 3.TP-sse. Seal oli Clubbersi-Erik löönud lahti korraliku pikniku makaronide ja vorstikestega. Kuivõrd endalgi juba klubilisi püüda ei olnud võimalik, asusin panni äärde. Järjekordsed 15 minutit sai rahulikult makarone järatud. Edasi liikusime koos Eriku ja ühe siidri-tiimi liikmega. Kõige imevamal põllulõigul jõudis meile järele Porteri Tarmo, kes tagant hüüdis, et tegemist on kõige mõttetuma ja midagi-ütlevama lõiguga rajal. Mul jäi vaid üle nõustuda, sest ratas ei veerenud ja jalutada oli seal samuti suht keeruline. Jõudsime veel Tarmoga paar sõna vahetada, eriti tema moodsa sõiduvormi osas ja läinud ta oligi.
Tsardomäe eel jäid Erik ja siidri-poiss maha, kuid enne Papisöödu mäge tehtud paus töi tagant tulevad seltsilised uuesti peaaegu kokku. Siidri-poiss küsis enne Papisöödu mäge, kas nüüd on tõusudega kõik. Lohutasin, et peaaegu. Jäänud oli veel vaid Vällamägi.
Vällamäe alla jõudes tuiskas must mööda Kuldar. Tõusul sain kätte kaks põhjanaabrit, kes üritasid ülesse sõita. Minu jalutustempo oli nende kerimisega samaväärne. Vällamäe järgsel metsalõigul jäin soomlastest maha. Nii ma üksi sinna Haanjamehe talusse jõudsin. Kuivad riided selga, sadul juba ei-tea-mitmendat-korda sõidukõrgusele, mitu head topsi RC jooki ning rajale. Ees ju vaid „allamäe“ lõik. Uue-Saalusel järve kallasrajal oli taaskord tuntud troika (Erik, siidri-poiss ja mina) koos. Kruusalõigul tegime siidripoisiga korda-mööda tööda ja Erik jäi maha. Bocki-vanamehe talu eelsel metsateel jäi maha ka siidripoiss. Edasi sain vändata ihuüksi, kuigi Erik tagant aeg-ajalt terendas.
Andsumäe all tundsin, kuidas sadul taas kahtlaselt alla vajub. Enam polnud õnneks palju jäänud. Ei hakanud uuesti seda sättima. Nii ma triki-ratturi asendis viimased 4 km ära kannatasin. Finišis olid klubilised rõõmuhõisetega vastas ja Riho kommentaarid tegid veidi seda väsinud suurt kere rõõmsamaks. Tänu passatka jamadele olid jalad finišis läbi kui kurat. Sain jõudu jahedalt Kubja maapinnalt. Naise antud õllest, mis eriti sisse ei läinud ja sõprade toetusest.
See kuues kord lõpetada osutus isegi raskemaks kui 2-aasta tagune mudamatk kompanjon Mägiga. Sauna eesruumis istusin kaua. Tundsin kuidas pilt lihtsalt vaikselt virvendab ja tahab eest minna. Sain selle aasta raviseanssi koos lisadega korralikult kätte. Järgmisel aastal olen taas rajal!!!
Ravitud singlikad anno 2011
Vaata lisaks ka pilte ja liikuvat pilti ja veel pilte. Lisaks on ka FB’s palju materjali vaatamiseks