Kunagi aprillikuus peetud JRM-i koosolekus sai läbi käidud selle ja järgneva aasta plaanid ühiste retkede osas. Kirja sai pandud, et selle aasta mai viimasel nädalavahetusel teeme ühisretke Rapla-Virtsu vanal raudteetammil. Sel hetkel ei tulnud meelde, et samal ajal toimub ju Paluküla mägedes maraton, millel oleme aastaid osalenud. Kahju, aga mis teha, järgmine aasta oleme kindlasti kohal.

Algsest plaanist teha sutsakas Virtsusse, sai hiljem tänu mitmetele kontaktidele kokku pandud retk Rapla-Virtsu-Muhu Lõunasadam – Triigi – Sõru – Heltermaa -Rohuküla – Riisipere. Kokku üle 250 km sõitmist, 3 praamisõitu ja 2 rongisõitu. Kohtumispaigaks oli kokku lepitud Balti jaam, kuhu iga klubiline tuli omal moel, rattaga, autoga jne.

Viimaste päevade ilmateade ei evinud suurt optimismi, et pääseme külmast ja vihmast.  Seetõttu oli paras küsimus, mis riietega startida ja mida kaasa võtta. Hommikul Haapsest startides ootas tavaline hiliskevadine varahommik koos 7-8 kraadi soojaga. Jägala rippsillal sain Kotka kõne, et ta stardib ja kohtume Maardus. Ülgasest Maardu poole hakkas üha enam tõusma udu, mis nähtavuse tunduvalt ahtamaks muutis. Maardu linnapiiril paistis udust Kotka puna-valge vorm. Oli hea võrdlus Kotkast eespool liikuva tumeda riietusega ratturiga, kes ilmus nähtavale tunduvalt hiljem.

Maardust Muuga kaudu liikusime Piritale ja sealt Balti jaama. Muugal kohtasime Tervisespordi kollakas vormis Jaanikat ja Virgot, kellega vahetasime paar sõna ja põrutasime edasi. Piritalt päälinna poole liikudes oli udu nii suur, et varjas kilukarbivaate täielikult. Balti Jaamas ootas kassajärjekord. Liitus Aiqu. Piletimüüja ei nõustunud meile otse Virtsusse pileteid müüma, sest sellist jaama nimekirjas ei olevat. Seejärel imestas, et miks me siis Raplasse sõidame kui Virtsu Läänemaale jääb. Rongi peal ootasid meid ülejäänud klubilised. Edelaraudtee rattahoidjast ( kohta 6 rattale) tuli koheselt puudu. Kuidagi suutsime end siiski ära pakkida. Enne ärasõitu astus meie juurest läbi ka Luiks, kes just oli suurelt serveri-öölt tulnud ja nüüd seadis sammud kodu poole. Ju siis kaasa paari päevane mittenägemine sundis enne uinakut võtma ette teekonna Balti Jaama.

Rongis vaadati üle ilmaennustus lähitundideks, arutleti millal viimati on rongiga sõidetud jne. Sakus liitusid meiega Mari, Mammu ja Marek, kelle rattaid vagunisse ei lubatud. Nii tuli neil enamus reisist tamburis veeta.

Raplas ootas meid 15 kraadine tuuline ilm. Päike piilus üha enam pilvede vahelt. Kirdetuul andis lootust, et sõit Virtsusse saab olema kogu ulatuses alla tuult. Kuigi lagedate lõikude osakaal selle rajal piirdub paari pikema lõiguga Rapla ja Märjamaa ning Vigala ja Lihula vahel oli ka sellest veidikene abi.

Mõne sõnaga ka sellest raudteest. 1928.aasta 25.mail (25.mai sai sõiduks valitud täiesti juhuslikult) võttis toonane Riigikogu vastu otsuse kitsarööpmeliste raudteede rajamise kohta Rapla-Virtsu ja Viljandi-Pärnu vahel. Raudtee sai valmis 1931 ja tegutses kuni 1968.aastani. Selle raudtee ehitamine oli parajalt mahukas ettevõtmine, sest paljudes kohtades tuli trass viia läbi märgadest metsaaladest. Selleks vajalikku materjali kohapeal ei leidunud ja seetõttu tuli see kohale vedada. Hea näide on Laelatu puisniitu läbiv tammiosa, mille aluspõhja kivid veeti kohale kaugemalt. Lisaks tammile ehitati üle 130 betoonsilla üle jõgede ja kraavide. Rajati hulgaliselt ajastule omaseid jaamahooneid ja tööliselamuid. Kõik see jäeti unarusse pärast 1968.aastat, mil raudtee likvideeriti. Jaamahoonetst osa muudeti elamuteks ja osa jäeti lihtsalt rohtuma. Trassist osa läks teede alla (Rapla-Märjamaa 12 km lõik, Vigala-Rumba 7 km ning Laelatu-Virtsu 3 km lõik). Ülejäänud hakkas vaikselt kinni kasvama. Siinkirjutajal on mälestused lapsepõlvest Märjamaal, mil tammil veel mõnes kohas olid alles mädanenud liiprid ja tamm oli rattaga sõidetav. 2004-2005.aastal tehtud paar retke jäid meelde võsastunud rajalõikudega, seda eriti Rumba ja Lihula ning Laelatu kandis, kus edasiliikumiseks tuli ragistada üle pea kasvanud heinas ning võsas.

Tegelikkus osutus aga seekord üsna lihtsaks. Enamus trassist on viimastel aastatel metsaveoks uuesti lahti puhastatud ning seal liikumine on väga lihtne. Võsas on vaid üks 2 km pikkune lõik Rumba ja Rootsiküla vahel. Raplast alustades ootasid esimestel kilomeetritel mõned tõeliselt suured veelombid, milles jalad said korralikult kastetud. See oli tõenäoliselt eelmise nädala vihma tagajärg, mis Haapsalus uputas ja põhjarannikule ei jõudnudki.

Rapla-Märjamaa vahelisel maanteel saime pundi kiiruseks 30+ km/h. Märjamaal ootas meid saateauto, kus esimesed joogi- jm varud said täiendatud. Märjamaa – Vigala lõigul tuli päike välja ja soojust aina lisandus. Metsavahelistel lõikudel oli isegi lühikeses vormis sõites väga palav. Edasi Vigala, teine paus, kiire kruus Rumbani ja siis algasid raskemad lõigud. Rootsiküla eelsel võsastunud lõigul tuli paaril korral rattas käekõrval liikuda, sest trassile olid langenud puud. Rootsikülast väljudes üritas Priit teha niplit teel olevasse karjusesse. Paar kilomeetrit hiljem näitas Marek, kuidas sirgel lõigul saab seda teha abivahendeid kasutamata. Õnneks nende vahejuhtumitega asi ka piirdus. Lihulast alates võeti tempo üles ja punt lagunes tasapidi. Neid, kel sõidukilomeetreid ikka vähem, jäid viimaseid lõike kulgema omas mahlas (kommentaar: enne retke oli selle aasta jooksukilomeetrite arv suurem rattakilomeetritest ja seetõttu sai peale 3,5 tundi minu jaoks energia otsa. Laelatu lõigul suur tänu Priidule ja Marile, kes viitsisid minuga koos kulgeda) . 96 km Virtsusse sai läbitud 4,5 tunniga.

Järgnes kiire praamisõit ja lühike 7 km ots Muhu lõunasadamasse ööbimispaika. Õhtune saun ja pasta-grillisööma olid kui täiendused päevasele.

Järgmise päeva hommikul ootas meid varajne tõusmine, sest pidime olema Saaremaal Triigi sadamas hiljemalt 9:15 (üle 50 km sõitu). Asjad pakitud ja hommikupudru tangitud, asusime veidi enne 7 teele. Just teele asumise hetkel avanesid juba öösel vihma toonud teavaluugid uuesti ja hakkas vaikselt sadama. Muhu metsa- ja kruusateed olid pehmed. Väikese väina tamm oli märg ja lompides. Lõik Orisaarest Triigini oli vahelduvama profiiliga ja kuivem. Triigi-Sõru praam loksus kõvasti tuulisel Soela väinal. Lätlastest turistid filmisid meie rattariiete vahetamist kuivade vastu. Hiiumaa tervitas meid tuulise ja pilves ilmaga. Ees ootas asfalt Sõrust Käina kaudu Heltermaale. Enamus sellest tuli sõita külje- ja vastutuules. Käinas tegime pisikese peatuse, lootuses leida seal söögikoht. Hooaeg aga ei olnud seal alanud ja seetõttu tuli söögipaus nihutada Heltermaale. Käina-Heltermaa lõigul oli kõige tugevam vastutuul. Grupitempo langes, kuid me püsisime koos. Vaid Veixil sai madalast tempost villand ning ta kiirendas tuulevarjus saateauto sabas. Mõni kilomeeter me veel nägime teda ja seejärel oli mees Heltermaa poole kadunud. Oli teine liikunud kiirustel, millega maanteeratturid heal päeval ja pärituules võistlevad. Õnneks tuli Heltermaal meri vastu ja Veixi hoog rauges.

Heltermaal tegime kõva kehakinnituse, sest olime selleks hetkeks läbinud ligemale 100 km ja ees ootas vana raudteetamm Rohukülast Riisiperre kokku üle 60 km. Kotkaga uurisime ilmateadet, mis ennustas Rohukülast alates tugevat vihma ja seda pea kogu trassi ulatuses. Ja nii oligi. Rohukülas tervitas meid seenevihm suurte seente jaoks ehk teisisõnu suurte piiskadega külm vesi otse taevast. Ootasime oma saate auto väljumist laevast kui meie juures peatusid korra Kaspar Jancis ja tema sõber, kes liikusid isetehtud kahekohalise rattaga, millel laiendatud pedaalid ning teine istekoht pakiraamil. Vahetasime paar sõna, tegime neist pilti. Mehed lubasid sama rattaga nädala pärast Tartu RR-i joonel olla.

Peale riiete ja muu vahetamist saime liikuma. Märg ja liivane vana raudteetamm oli parajalt pehme. Rada oli täis Viigimäe tigusid. Haapsaluni kulges trass lühemate sirgetega ja rohkem metsas. Haapsalu jaamahoone juurde jõudes nägime, et enne kohatud tandem on samuti mööda asfalti sinna jõudnud. Alates Haapsalust algas kannatustesirgete rada, kus eesootavad 4-5 km on näha ja mitte midagi ei muutu. Rataste alt pritsis märga liiva, muutes meid kõiki liivaporisteks. Hoidsime tempot 23-24 km tunnis, et õigeaegselt Riisiperre jõuda. Paliveres tegime viimase pausi saateauto juures. (Henri, saateautost, sai nädalavahetuisega selgeks enamus Lääne-Eesti Jaama ja Raudtee tänavaid). Jätsime ühe tubli naisratturi Paliveres saateautosse ja liikusime edasi. Paari kaupa tempot tehes läbisime Risti ja Turba. Viimastel kilomeetritel olev tasane tõusunurk Riisiperre ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Viimaks paistis kirik ja seejärel käänaku taga ka kergliiklustee lõpp.

Raudteejaama juures haarasime saateautost oma kodinad ning sammusime elektrirongi. Rongisaatja palus meil hõivata ainus plastiktoolidega vagun, sest olime parajalt märja liivaga kaetud ning pehmetes toolidega vagunis oleksime olnud kui sead rukkis. Rongis vahetasime kiirelt märjad riided kuivade vastu. Tarbisime ära allesjäänud toidu ja joogi Vestlesime rongisaatjaga, kellele meie punt, mis alates Sauelt vaikselt vähenema hakkas, meenutas laulu “10 väikest neegrit”. Viimased muljed ja olimegi taas Balti Jaamas, kus ennäe imet Luiks jälle perroonil meil vastas oli. Jansa jätkas sama rongiga veel Arukülasse, Priit, Aiqu ja Veix Kalamaja suunal, me Jannoga jäime autot ootama.

Kodus kilometraaži kokku lüües sain 302 km. Vana raudtee on ülevaadatud Järgmine ühisüritus on Tahkos ning seejärel Rõuge tuuril. Järgmisel aastal matkame Mustal mäel.

Vaata Aiq tehtud pilte ka FBst