Sel aastal on mul pikkadel sõitudel hoog päris hea olnud, seega mõtlesin jälle 100 miili sõitu proovida. 2010 sõitsin miili esimest korda ja peale seda väga ei kippunud uuesti.

Varemalt sai küll mõeldud, et lähen mitte lihtsalt läbima, vaid näitan konkurentidele, mis puust ma tehtud olen. Kahjuks läks nii, et peale Elva Samsungit sain külma ja eelmise nädalavahetuse Kõrvemaa sõit ja Pirita sügisjooks tervist paremaks ei teinud. Kipitav kurk ja nohune nina küll paranesid laupäevaks, aga tervis ei lubanud suurt midagi loota sellelt sõidult.

Kubija hotell oli mingi jamaga hakkama saanud ja meie klubi broneeringud tühistanud, kuna ettemaksu nõudev kiri ei jõudnud kohale. Kotkal õnnestus siiski tuba broneerida ja ta oli nõus selle mulle loovutama, et ise koos teiste singlikatega Haanja Millas ööbida. Kahjuks jäin seetõttu ilma klubiüritustega kohustuslikus korras kaasaskäivast rummiseguste jõmmide räuskamisest ja nokunaljadest 😳 Ma arvan, et mind päästis see päris palju.

Hommikul lükkasin äratuse võimalikult hilisele ajale, kõhu sõin korralikult täis napilt tund enne starti (start oli kl 7). See andis tunda, sest esimesed 1,5-2 tundi oli raske olla ja pulss läks rahulikus treeningtempos kulgedes ikka üle 170.

Enne starti tegin sooja ainult paari vändapöörde jagu, sest väga külm ei olnud ja sõidu ajal oli aega küll end käima saada. Asfaldil pani ca 10-ne liidrite punt kohe eest ära, mina tiksusin singlitele jõudes rahulikult järgmises pundis. Kui 100 miili paun (100 km sõidust erinevale trassile) Rõuge poole asfaldile pööras tulid tagant 2 Haanja meest Alar Reiska ja Pait Peri ning hakkasid tempot tegema. Tallinnas nii head asfalti ei ole ja seetõttu Põhja-Eesti mehed sellel teekattel ka hästi kulgeda ei mõistnud  🙂 Meil oli päris mõnus 7-mehene punt, lisaks eelnevatele veel Kanna Pets, Raul „Silent Bob“ Talukas, Martin Kadai ja Alar Viitma.

Kui asfaldil ja kruusal anti minna, siis tõusudel tundus, et lasti jalg veidi sirgu. Igatahes sain ma pundi ette ja jõudsin esimesse TP-sse esimesena. Üllatuseks nägin seal Rivo Pajurit just lahkumas ja mõtlesin, kas ma äkki ei peaks nii 100 kohta tagapool olema. Selleks ajaks (miilimeeste TP1 oli 37,7 km) oli üle 2 tunni sõidetud, aga kõht oli endiselt täis. Paar soolakurki läks sisse ja oli jälle minek. Rõuge Samsungist tuttaval kruusalõigul libisesin Petsil ja Talukal veidi eest ära ja paremale metsa pöörates andsin laial metsateel mõnuga minna. Mõtlesin, et pikk sõit ees, küll nad järgi tulevad. Aeg-ajalt vaatasin tagasi, aga ei tulnud kedagi. Ühel hetkel polnud enam linte ka näha, aga mulle ei meenunud et kusagilt oleks olnud võimalik ära pöörata ja arvasin, et sirgel lõigul nii tihti linte ei pandagi. Ühel hetkel jõudsin metsast välja kruusakale, kus polnud ühtegi noolt ega linti. Siis oli selge, et olin kusagil ilmselt valesti pannud. Pöörasin otsa ringi ja hakkasin ettevaatlikult tagasi minema, sest polnud ikka päris kindel, kas olin valesti tulnud. Peagi tuli riburada pidi mehi vastu. Mõned ei uskunud, et me valesti olime pannud, aga ma otsustasin ikkagi tuldud teed mööda tagasi minna. Selguski, et üsna kohe peale kruusalt ära keeramist oli rada läinud vasakule. Nüüd oli sinna ka väike nooleke tekkinud. Hiljem selgus, et algul oligi sealt nool puudu ja ka otse minnes polnud ristiga noolt, mis valet teed oleks märkinud. Haanjamehed olid seda teadnud ja Petsile-Talukale öelnud, et sealt tuleb ära pöörata. Nood olid mulle veel järele hõiganud, et ma panen valesti, aga ma ei kuulnud peale tuule sahina midagi… Endomondost vaadates tuli lisa ca 3,5 km ja 11 minutit.

Selline möödapanek sõidu alguses tekitas sportlikku viha. Mõtlesin, et ei ole reaalne püüda minuga koos pundis olnud mehi, kes liiguvad rajal sama kiiresti. Aga vähemalt teised, kes vahepeal mööda läksid, lootsin küll kinni püüda. Enne Munamäe tõusu nägin ees Soome naist Lissut, kes liikus päris nobedalt. Munamäe tõus tundus seekord väga pikk ja raske, metsa sees laskumine oli see-eest mõnus. Peale Munakat asfaldile pöörates arvasin nägevat soomlannat ees mööda asfalti liikumas ja panin samas suunas järgi, jättes parempöörde märkamata. Kui asfaldi tõusu lõpus linte ega kedagi ees ei märganud, pöörasin tagasi. Ma ei tea, kas asfaldilt kruusale pöördel oli nool, mis viitas paremale kus kohe oli ajavõtu matt uuele ringile minekuks. Ilmselt olin ise liiga uimane. Selle eksimusega kaotasin veel ühe kilomeetri ja ca 2 minutit, kokku seega ca 13 minutit lisa. Enne ajavõtumatti jõudsin juba teist korda järgi Andres Maaritsale ja kirusin, et sõit on minu jaoks juba Bike X-Dreami formaadis „leia ise sobivaim tee finišisse“. Tagantjärgi on tulemustest näha, et peale 1 TP-d olin 12. kohal ja nüüd matist üle sõites „juba“ 24. kohal.

Kuigi vaimne seisund oli veidi ärritunud, siis füüsiline olukord läks pidevalt paremaks ja kütsin aga minna. Ühel libedal heinamaal sain Lissust mööda ja aeg-ajalt vilksatas veel ees miilisõitjaid, kellele ma akadeemilise veerandtunni jagu „edumaad“ olin andnud. Üks veel küsis, kas ma jäin starti hiljaks. Tagantjärgi võib öelda, et starti võib hiljaks jääda kui õigeks ajaks finišisse jõuad 😎

Suuremas osas kulges esimene ring siiski üksinduses puulusikate ja esmaabikappide seltsis, kui filmiklassikat parafraseerida. Sõitsin nii nagu mõnus tundus ja mingil hetkel mõtlesin, et pagan, see on ju 100 km tempo, äkki tõmban üle. Tunne oli hea ja polnud mingit põhjust hoogu maha võtta. Arvasin, et nüüd on aega omi mõtteid mõlgutada, aga ühtegi mõistlikku ei tulnud pähe. Tee kulges sellele vaatamata üllatavalt kiiresti ja igavust ega tüdimust ei tundnud kordagi.

Ühel imeval heinamaa tõusul mõtlesin, et kui nüüd tigu peaks siin kõrval liikuma, siis saaksin talt kalendriga ära. Absoluutselt ei veerenud. Ka muud tõusud tundusid üsna rasked. Massimõrvarist üles ronides lohutasin mõttes ees tuikuvaid soomlasi, et järgmisel ringil on lihtsam. Aga tegelikult ei olnud. Plaani-Jaanimäed ja Vorstimäed oli küll teisel ringil lihtsamad.

TP-des ma ülearu ei peatunud. Lasin pudelid täita, võtsin kotist uued geelid-batoonid ja asusin teele. Ühes TP-s vahetasin pika jaki varrukate ja vesti vastu. Kokku kulus TP-des peatustele 14 ja pool minutit (6 TP-d), tegevusi ja riietust optimeerides oleks siit võimalik võita päris mitmeid minuteid.

Teises TP-s sain kätte kvartetti, kus liikusid Janek Maidla ja Erik Tammsoo. Vahepeal püüdsin kinni veel mõned seltsimehed, kellega algul koos kulgesime. Kolmandas TP-s ütles Janeki naine, et Petzz on mõni minut ees, aga Talukas on juba kaugel. Tulemustest on näha, et olin tõusnud 14. kohale ehk võtnud 45 kilomeetriga 10 skalpi.

Peale Karni TP-d kulgev Plaani hardcore track oma järsupöördeliste laskumistega oli minu seekordne lemmik ja seda mõlemal ringil. Bussiradade sild (not for pussies) sai esimesel korral võetud sõites ilma kõhklusteta. Teisel ringil siiski korraks toetasin jalaga.

Enne uuele ringile minekut nägin ära ka Martin Loo. Hõikasin talle Jõudu! kui ta hooga mööda kimas. Tema mulle jõudu ei soovinud, ilmselt oli juba kaugelt näha, et mul on teiseks ringiks jõudu küllaga. Rohkem 100 km mehi minust mööda ei läinud.

Teisele ringile minnes ei tuiganud ükski närv mõttega, et miks ma seda kõike uuesti pean läbima. Enesetunne oli hea ja tempo püsis kiire. Tõtt-öelda, ega ma 100 km oluliselt kiiremini poleks jaksanud sõita. Teise ringi alguseks olin saanud enamiku tegelasi kätte sellest pundist, kellega algul Rõuge pauna ajal koos olime. Peagi paistis ka Petzz, kes kurtis, et sees keerab. Üllatavalt vara hakkas 100km mesikäppasid jalgu jääma.

Uuesti teise TP-sse (miili sõidul TP 4) jõudes olin koos Tuisu Tõnniga, kelle lootused minuga koos finišeerida ma sealsamas ka kustutasin. Mõne aja pärast sain kätte ka Rivo Pajuri, kel ilmselt ei olnud kõige parem minek. Kilomeetri mehi tuli selg ees vastu hulga kaupa ja suurtel kiirustel, neist möödumisel siiski probleeme ei tekkinud.

Mudased kohad olid ikka palju mudasemad ja mitmes kohas tuli jalastuda. Mingi sild oli ka teisel ringil katki, mis esimesel ringil oli sõidetav. Üldjoontes tundus liikumiskiirus siiski sama, mis esimesel ringil. Mitmed kohad, kus varem ikaldusin, sai nüüd sõidetud, et anda 100 km  sõitjatele näitlik õppetund, kuidas tuleb liikuda. Kus nad muidu sõitma õpivad J

Kõige imevamal heinamaal, kus tigu minust kiiremini liikus, sain kätte Välgu, veidi hiljem ka Jansa. Veel õnnestus rajal näha Kotkast. Kusagil tõusul ütles keegi, et üks miilisõidu lätlane on 12 min ees. Sel hetkel ei tundunud mulle, et võiksin sellise vahe kinni sõita.

Üldiselt jäid raskemate kohtadena sellelt ringilt meelde just too heinamaa, massimõrvar ja veel üks jalutamisega lõppev tõus.

Kui kolmandat korda uuele ringile minekut tähistavast ajavõtu matist üle sõitsin, siis oli väike kergendus, et saab finiši poole pöörata ja ei tule neid raskeid kohti enam läbida.

Enne Vällakat olev lai puust sild tõi silme ette ilmekad pildid eelnevate aastate akrobaatidest, kes võistlesid kategoorias „kes suudab libedal sillal pidurdades ilusama kukkumise vormistada“. Eelmistel aastatel osalesin ka sellel võistlusel, aga seekord ma õnge ei läinud. Panin täiega sillast üle ja peale silda pidurid põhja. Toimis.

Vällamäe alguse osa võtsin kõndides, aga kui juurikaid jäi vähemaks ja gradient normaliseerus, hüppasin sadulasse ja sõitsin suurtest jalutajate hordidest mööda. Ka teistkordselt tõusul ei andnud kordagi tunda, et jalad läheksid täis. Teinekord Samsungitel on palju lihtsamatel tõusudel jalad hoopis rohkem läbi.

Ilmselt sellel tõusul sain mööda ühest miilisõidu lätlasest, sest veidi hiljem tuhises ta minust mööda. Viimasesse TP-sse jõudis ta minu ees, kuid ma hoidsin olukorda kontrolli all. Sõin, jõin ja poseerisin kiirelt piltide jaoks ja hüppasin sadulasse. Kavadi järve äärses mudas sain lätlasele järgi ja järgneval kruusal hoidsin tema tuulde. Kruusal oli kuuevarbaline ikka nii valusa jalaga, et olin mõttes juba lootust kaotamas. Laskumistel selgus aga, et tema V-pidurid ei tööta ja seal sain temast ette. Nii me siis kulgesime nagu Vestmann ja Piibeleht. Sirgetel tõmbas ta eest ära ja laskumistel üritasin mina järgi võtta. Üritasin mehega seltskondlikku vestlust arendada ja lasin peale geelilonksu mõnusa krooksu kuuldavale. Selle peale lätlane ainult naeris ja keeras kuuma peale. Selline vahetu positsioonivõitlus tegi sõidu mõnusalt nauditavaks. Mulle meeldis, et keegi ka vastu hakkas, mitte selg ees vastu ei tulnud. Kaarte segasid ka 100 km mehed, kes ei tahtnud uskuda, et neist tagantpoolt keegi kiirem võiks tulla. Antsumäe downkilli ajaks sain jälle lätlasele sappa ja panin alla ilma pidureid ülearu näppimata. Kuulsin kuidas kandadega pidurdav lätlane taga järgi lohises ja mõtlesin, et V-piduritega Merida rattaga vennale ma küll ei kaota. Ma pole kunagi varem Haanjas nii kiiret lõppu teinud. 3km, 2km ja 1 km märkide juures tagasi vaadates paistsid ainult 100km mehed, kellest olin möödunud. Hotelli saunade ümber viimase tõusupõksu võtsin püsti ja tuiskasin rahulolevana üle finišijoone. Aeg 9:40:09 ja 8. koht. Ahjaa, kuna see oli mul 5. kord, siis sain ka lõpuks roheliste Buffide klubisse. Spidomeeter näitas 166,9 km, 2510 tõusumeetrit ja keskmine kiirus 17,9 km/h. Nagu arvata võis ei andnud ravi ka seekord tulemusi ja seda tuleb järgnevatel aastatel kindlasti korrata.

Hiljem protokolli vaadates jäi lätlane maha üle 2 minuti, algul oli ta suisa esiviisikus. Veel selgus, et üks leedukas ja Talukas lõpetasid minu ees napi 3 minuti kaugusel. Ja kui veel ettepoole vaadata, siis ega Tiimo Tõnisson ja Pait „Hirm“ Hirv ka kaugele ei jäänud, vastavalt 13 ja 15 min. Paitu olevat küll kuuldavasti kummiprobleemid kimbutanud. Aga tagantjärgi matemaatika ei maksa midagi ja kui ma poleks ca 13 min mööda pannud, siis oleks see juba hoopis teine sõit olnud…

Olen 8. kohaga ka väga rahul, see tuli mulle meeldiva üllatusena. Eks ma selle pärast pläkutan ka sellest nii palju J Selliste positiivsete emotsioonidega on hea hooaega lõpetada. Vormi koha pealt läheks siiski kohe uue hooajaga edasi, kuidagi ei viitsi uuesti põhja laduma hakata 🙂

Kogu sõidu peale vaid paar chainsucki hakatust, aga muus osas mitte minged probleeme ei enda ega rattaga. Ei ühtegi kukkumist ega ohtlikku olukorda. FS ratta eelised annavad tunda, selg ei valuta ja tagumik ei tulita. Kõige „hullem“ tagajärg on rakkus peopesad, mis iseenesest on väike mure. Tänaseks on 2 päeva möödas ja lihaste kangus hakkab vaikselt tunda andma. Eriti meeldib mulle praegu treppidest alla minna  🙂 Ja nelja päeva toiduports ehk kulutatud 8850 kcal tuleb ka tagasi teha.

Tundub, et olen oma nišši leidnud. Samsungite jaoks napib mul kruusakiirust, aga mäest üles saan keskmisest kiiremini. Enam-vähem sama kiirusega, mis ma Samsungitel kulgen paar tundi, suudan ma sõita 100 km sõite (ca 6 tundi). Ja nagu 100 miili sõit näitas, siis ka üle 9 tunni. Ilma naljata, tunnikese oleksin vast veel jaksanud samas tempos kulgeda. Seega sobivad mulle nö. viimase mehe sõidud, kus teised järjest eest ära kukuvad.

Ürituse korraldus on ekstraklassist ja kogu atmosfäär on väga lahe. Kuigi osalejaid on juba nö „noore Elioni“ jagu, on ikkagi tunda personaalset lähenemist ja suhtumist, et võistleja ei ole tähtis ainult sel hetkel kui ta osalustasu maksab. Selle aastaga on Ivar, Ivo ja kompanii jälle lati kõrgemale tõstnud. Seltsimees Asko, kui sa seda loed, siis 59 EUR on küll suur raha, aga sellise ürituse eest mitte palju  🙂 Sellel üritusel on nii emotsiooni kui käega katsutavad „kaupa“ täpselt selle summa eest. Usun, et sa nõustuksid minuga, kui saaksid seda omal nahal kogeda. Olen osalenud peaaegu kõikudel suurematel Eesti MTB võistlustel ja see on kindlasti parima korraldusega.

Mis puutub laialt levinud legendi, et Haanja 100 on Eesti kõige raskem rattamaraton, siis see on suhteline. Minu jaoks on sõidu raskus paljuski nö enesetunde küsimus. Mulgi Samsungi lõpp kulges krampides ja oli minu jaoks oluliselt raskem kui äsjane Haanja 100 miili. Kui mõõdetavaid suuruseid vaadata, siis Haanja 100km ei ole kindlasti raskeim maraton. Haanja 100-ks valmistuvad paljud (sh. mina) spetsiaalselt, samas kui teisi pikki ja raskeid sõite võtan nö tühja kõhuga ja spetsiaalselt valmistumata. Nii Saku 100 kui Paluküla 100 läbimine on võtnud oluliselt kauem aega, kuigi tõusumeetreid on vähem. Vooremäe 3000+ on selles osas kindlasti kõige raskem nii ajaliselt, tõusumeetrite poolest kui ka tehniliselt. Samas on keeruline raskusastmelt võrrelda Haanja 100 miili ja Vooremäed. 100 miili on 3 tundi ja 60 km pikem, kuid tõusumeetreid on 500 võrra vähem. Ka Vooremäe oli osalejate arvu ja eelarvet arvestades väga hästi korraldatud üritus. Valik on raske, seegama pakuks viiki.