Seljataga on mul nüüd neljas Saku100 ja teist korda sealses metsas läbitud 100 km. Seekordsele üritusele võib jagada vaid kiidusõnu ning meeles on vaid toredad emotsioonid.

Konkreetseid eesmärke enne sõitu endale seadma ei hakanud, pealegi oli veel nädala algul osalemine lahtine sealsamas Saku metsas toimunud jooksul juhtunu tõttu. Kolm ringi lootsin ikka ära sõita, et iPhone’i loosimises osaleda, kuid see ei olnud kindlasti põhjus, miks Saku100-le tulla. Tegelikult ma üldse ei mõelnudki selle peale, et tahaks kangesti seda telefoni võita, kogemata juhtus nii, et loosiõnn oli sel päeval minu poolel. See oli siis minu auhind 100 km läbimise eest. 🙂

Vaadates stardiprotokolli, oli selge, et kuna mitu tugevamat naist oli kirjas, siis mul seekord poodiumile ilmselt asja ei ole. Suurim konkurent seega sai olema Porteri Liis, aga eks temagi jahtis kohta esikolmikus.

Niisiis läksin starti mõttega, et sõidan nii mitu ringi kui jaksan. Juba esimesel ringil oli tunne, et tänased rajaolud lubavad mõnusat pikka päeva, st võimalik on kõik 6 ringi läbi teha. Mis seal ikka, aega ju on terve päev. Esimesed kaks ringi möödusidki enda jaoks küllaltki hea minekuga, ka konkurenti Liisi ei olnud näha. Esimesel ringil imestasin juba, et miks ta mulle järgi ei võtnud. Kolmanda ringi poole peal, kui umbes 3 tundi võis olla sõidetud, hakkas mul jaks kaduma, tundsin, et tuleb TP-s pikem paus teha ja koguda ennast.

Vahemärkuseks võib jagada kiidusõnu toidupunkti neiudele, kes kõik olid väga abivalmid söögi-joogi soove täitma ja innustust jagama. Kogu päeva käis seal mõnus melu, mida oli ka kaugemale kuulda. Kui näiteks teisel ringil lõpusinglil keerutades kuulsin Tõnis Mägi lugu „Sa tule nüüd“, läks nägu naerule… See on minu jaoks selline positiivsust süstiv lauluke. Edaspidi jäigi see lugu kummitama.

Peale kolmanda ringi lõppu TP-s jõudis minule üllatuseks peagi kohale ka Liis. Kui kuulsin, et temal läks sõit kolmandal ringil juba väga heaks, siis oli vist selge, et senine seis muutub, ja enne mind ta neljandale ringile läks. Kuna mul oli vaja natuke taastuda ja jõudu koguda, siis kohe talle järele ei kihutanud, aga neljas ring algas mul väga vaevaliselt. Kuskil poole 4. ringi peal hakkas jõud tagasi tulema ja nii sõitsin hea enesetundega kuni lõpuni, lootes veel Liisi püüda. TP-des ma teda rohkem ei näinud, aga hiljem ringiaegu vaadates võis meil vahe olla u 1,5-2 minutit.

Suurema osa rajast sõitsingi üksi, aegajalt möödusid minust päeva kiireimad sõitjad. Igav aga rajal tegelikult ei hakanud, sest pidevalt oli tegemist ja aeg läks ruttu. Jah, mõned kohad tüütasid küll lõpuks ära, kui neid juba mitmendat korda sai võetud, näiteks Pokumaa või juba paljukirutud Kraavihalli singel. Kõige tüütum neist tundus Käsna singel, aga see-eest oli sealt lõpuni väga vähe maad jäänud. Lõpule eelnev pikk sirge ei olnud ka mõnus. See-eest meeldisid mulle rajal rohkem pikemad kiired metsasinglid, kus sai kiirust lisada.

Võib-olla ma liikusin vahepeal tõesti liiga aeglaselt, aga rajal tabasin ennast mitu korda mõttelt, et see kõik on ju nii ilus – kevadine rohelusest tärkav mets, sinililled, ülased, kõikjalt kostuv linnulaul, suurepärane päikeseline ilm – mida veel paremat tahta, kui terve päev mööda metsa rattaga ringi tiirutada.

Lõputult ei saa ka sinna metsa sõitma jääda ja õnneks oligi viimasele ringile minek. Meelis just lõpetas. Liis olevat paar minutit tagasi läinud, aga nagu ma arvasin, pani ta viimase käigu minu hirmust sisse. Ühes kohas ma teda nägin, kus rajad mööduvad lähedalt, kuid selgus, et ta oli pikema vahe sisse saanud. Niisiis kulgesin ma omas tempos lõpuni, ja oh üllatust, finishis selgus, et Liis oli ka Mammu enne lõppu kätte saanud. Hirmul olid tõesti suured silmad. Järgmine kord ei ole vaja mind nii hullusti karta. 😉

Kokkuvõtteks aga jäin ma oma tulemusega väga rahule, eelkõige seetõttu, et 100 ära sõitsin ja seda enamjaolt mõnusa enesetundega.

Suured kiidu- ja tänusõnad Porteri klubile kogu korralduse eest! Kõik oli viimase peale viimistletud ja lihvitud – nii rada, teenindus, teavitus, järelkaja, fotod jne. Ilm pealekauba muidugi. Väga eriline tänu muidugi loosiõnne eest!

Nüüd on teie kord külastada Jõelähtme radu.